FOTO: Naisteleht

Kunstimuuseumi kuraator Maria-Kristiina Soomre tõdeb parteide valimisprogramme lugedes, et suuremat süvenemist teemasse ei ole võimulepürgijad vajalikuks pidanud.

Valimiseelne debatt on kulmineerumas ja ootuspäraselt kütavad vähemalt spetsialistide ringis kirgi ka erakondade kultuuripoliitilised seisukohad, mille üle on viimasel ajal päris aktiivselt avalikult mõtteid vahetatud.

Loomulikult ei ole kultuur (ega haridus) ka seekordsete valimiste peateema. Põhiseaduses sätestatud riigi ülesanne tagada «eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade» on miinimumprogrammina ilmselt piisavalt turvaline, samas liiga üldsõnaline, viies mõtted praeguse poliitretoorika kontekstis paratamatult pigem reproduktsioonile kui innovatsioonile.

Vaevalt tajub enamik hiljutises rahvaküsitluses mainitud punkti «Eesti järgmise suure eesmärgina» välja pakkunuist seda küsimust kultuuripoliitilise probleemina – ka poliitikute vastavasisulised kommentaarid kalduvad pigem iibe ja perepoliitika poole.

Seega – vaevalt leidub ka kõige kunstilembesemate kodanike seas liiga palju valijaid, kes tegelikult ka valimiste päeval mõne partei valimisprogrammi kultuuripunktide põhjal oma otsuse langetaks.

Paraku on just selle tõdemuse toel ilmselt valminud ka enamiku poliitiliste jõudude järjekordsed lubaduste paketid. Ja paraku jääb erakondade valimisprogrammide kultuuripeatükke lugedes vägisi mulje, et enamikku neisse on ilmselgete «vahetuskaubalubaduste» kõrval sisse kirjutatud taganemistee koalitsiooniläbirääkimisteks või ka pragmaatilise eelarvekaardi läbi (strateegiat, kuidas rasketes oludes kultuuri paremini juhtida, ei paku tegelikult ükski võimule pürgija).

Need esmapilgul ehk marginaalsed programmipeatükid tekitavad just nimetatud põhjustel hulga küsimusi ning pakuvad politoloogiavõõrale pilgule kohati lausa vastuolulisi üllatusi.

Üldistavalt peab tõdema, et selgelt sõnastatavat kultuuripoliitilist visiooni ühegi suurema partei valimisprogrammist ei leia. Enamgi veel: detailidesse ja loosungitesse kinni jäävad kultuurialased lubadused tunduvad mõnel juhul lausa ­eemalduvat konkreetse partei kujuteldavast maailmavaatelisest liinist, mis ilmselt tõestab omakorda valdkonna reaalpoliitilist marginaalsust meie poliitilise eliidi silmis.

Kultuurivaldkonna lahusus «poliitikast» on kohati programmidesse lausa sisse kirjutatud. Küllap nii ongi kõige parem, kuigi lootus sisulisele dialoogile, poliitikute aktiivsele huvile ja reaalsele kultuuripoliitika alasele avatud diskussioonile, miks mitte just valimiste eel, on visa lahtuma.

Mitu parteid on oma kultuuriprogrammis rõhutanud valitsuse dialoogi loomeliitude ja ühendustega, kultuuriinimeste kaasamist otsustusprotsessi.

Valimisteks valmistudes on parteid ise pühendunud dialoogi asemel ilmselt piirdunud pigem üksikute lobigruppide ärakuulamisega ja jätnud programmiküsimused parteikaaslastest spetsialistide õlule.

Paraku on enamikul juhtudest avara visiooni puudumine ja «suure pildi» vähene hõlmamine andnud tulemuseks pigem kallutatud programmid, mis parimal juhul võimaldavad sõnastada selle partei nägemuse «kultuurist» – äärmusi rõhutades siis vastavalt kas rahvalike (või koguni marurahvuslike) tantsu- ja laulupidudega kulmineeruva isetegevuse või majandusringkondades sebivate mänedžeride disainitud ekspordiartiklina –, aga mitte kultuuripoliitilise visiooni.

Kõnekas on iseenesest juba fakt, et mitte ühegi partei kultuuripoliitika punktid ei kata võrdselt kõiki kultuurivaldkondi ega osuta piisavalt valdkonnaülestele valuküsimustele. Jääb vägisi mulje, et suuremat süvenemist sellesse teemasse ei ole võimulepürgijad vajalikuks pidanud.

Mida kultuuri vallas seekord lubatakse? Pea kõigi parteide kultuuriprogrammidest jookseb läbi eesti keele arendamise teema. Selles otsapidi hariduse ja teaduse valdkonda laienevas punktis erilist innovatiivsust ei kohta: kes rõhutab regionaalkeelte arengu ja kohaliku kasutuse laiendamise tähtsust, kes tõstab esile konkreetsete riiklike programmide jätkamise või loomise vajadust, tõlkeprojekte ning spetsiifiliste IT-lahenduste väljaarendamise toetamist.

Teised populaarsemad teemad, millega pea kõik parteid oma kultuuripoliitikas suhestuvad, on rahvusringhääling (seda nii uue hoone ehitamise kui programmi taseme küsimustes, aga ka sõnavabaduse kontekstis), loomemajandus (oodatult peaministripartei programmi põhipaatos, ka paljudel teistel kesksel kohal), kultuuritöötajate palgaküsimused (mainitud mitmetes, nii valitsevate kui praeguste opositsioonijõudude programmides murekohana, mille lahendamiseks tuleb siiski oodata majanduslike võimaluste paranemist), kultuuri kättesaadavuse, regionaalarengu ja kogukonnakeskuste teemad ning üldisemad kultuuri rahastamise küsimused, sh kultuurkapitali temaatika.

Kultuuritöötajate jaoks kõlab ilmselt liiga küüniliselt lubadus ühtlustada majanduslike võimaluste tekkides nende palgad haridustöötajate omadega, kuivõrd valdkonna reaalsus on alatasustamise kõrval praegu tihti veel ka lihtsalt tasuta töö.

Kultuurkapitali käsitletakse põhilise valdkonna rahastamise organina, mille kõrval mainitakse alternatiivina ka ELi toetusi, kultuurivaldkonna osakaalu suurendamisest riigieelarves otseselt juttu ei ole.

Kardetavasti, nii ebapopulaarselt kui see ka ei kõla, on alarahastus siiski valdkonna põhiline ja keskne, kui mitte ainus tõeline probleem, mille tagajärjed ei paista välja mitte ainult pingestunud suhetes ja konfliktsituatsioonides, vaid ka reaalse kultuurielu kvaliteedis, kultuurilise mitmekesisuse kahanemise ohus ning populismi kasvus.

Seega oleks vähemalt valimiskampaaniaaegsest diskussioonist oodanud selgemat fookust kultuurirahastuse teemale.

Mitmele parteile on südamelähedased ka avaliku ruumi kvaliteeti puudutavad teemad ja loomulikult muinsuskaitse ja kultuuriväärtuste säilitamine. Paaris programmis mainitakse lahendust vajava murekohana ka kultuurivaldkonna piletite käibemaksu küsimust.

Päris populaarne tundub poliitikute seas olevat ka lubadus laiendada Eesti kultuuriesinduste võrgustikku välisriikides (ei täpsustata, kas sisulise kultuurisuhtluse elavdamise või mainekujundusliku propagandaasutuse võtmes, samuti ei laskuta ka siin rahastamisküsimustesse).

Detailsetest lubadustest korduvad (eri vormis mitme partei programmis) filmikunsti valdkonna üksiklahendused ja kommunismiohvrite monumendi küsimus. Filmikunsti suurt rolli ühiskonna mõjutamisel on tõdenud juba totalitarismi klassikud, kuulda on, et ka meie tegevpoliitikutest mõnedki on ise käised üles käärinud ja rahva meelsust helendava ekraani kaudu suunama asunud.

Kultuuri ja poliitika lahususe lubadust seesugune praktika muidugi ei toeta, jääb vaid üle loota, et riiklik filmirahastus ainult parteipoliitilistest sidemetest ja valitsevast ideoloogiast sõltuma ei jää.

Keskerakond on – ilmselt vastava ministeeriumi struktuuri järgides – ainsana oma kultuuritemaatika põgusa käsitluse selgelt (palju detailsemalt läbi kirjutatud) spordivaldkonnaga ühendanud.

Raske on nii ilmselgete valdkondlike eelistuste puhul mitte kahtlustada konkreetsete isikute või huvigruppide efektiivset lobitööd, milles ei ole loomulikult midagi halba.

Muret tekitab aga võimalus, et Eesti Vabariigi kultuuripoliitika reaalne suunamine jääbki kabinetivaikuses antud isiklike lubaduste ja koridorijuttudes ilmsiks tulnud probleemide või hoopis meediast läbi käinud teemapüstituste tasemele – kultuuriministeeriumi juhtima asuvalt valitsusparteilt ootaks siiski laiapõhjalisemat visiooni ja dialoogivalmidust.

Küllalt sümptomaatiline on valitsusparteide lubaduste peitmine paranevate eelarvevõimaluste tingimuse taha, samas kui opositsioonijõud palju selgemalt ka kultuuri finantspoliitika teemal sõna võtavad.

Ometi kõlavad praktikule kõige finantsmahukamana kultuuri vallas pigem just Reformierakonna programmipunktid, näiteks «et riigiasutuste tegelikud väljaminekud oleksid finantseeritud riigieelarvest» – kardetavasti jätab valitsuspartei programmikirjutaja siinkohal mainimata selles punktis peituva ähvarduse, et riiklike kultuuriasutuste kohustus omatulu teenida suureneb  ebarealistlikult, sest tähelepanelikult lugedes ei ole sellest programmist võimalik välja lugeda lubadust kultuuri reaalse rahastuse suurendamise kohta.

Eriti dramaatilise stsenaariumi puhul võib selline lahendus viia aga mitmete asutuste tegevuse ja sedakaudu kultuuri kättesaadavuse otsustava piiramiseni.

Samas näib eelarve kasvu (või hoopis ministeeriumisiseste prioriteetide ümbervaatamist?) nõudvat ka lubadus tuua loomemajanduse ja loomingu ekspordi toetused kultuuriministeeriumi haldusalasse ning kultuuriministeeriumi loomemajanduse programmi rahastamise kümnekordistamine sama partei valimislubadusena.

Mitme erakonna olulise valimisloosungina figureeriv loomemajandus on üks praegu valimisdiskussiooni kõige otsustavamalt maha vaikitud valdkondi, mis ometi vääriks avatud laiapõhjalist arutelu.

Tundub, et parteid on selle punkti oma programmidesse kaasanud kui diskussiooni mittevajava etteantuse. Ometi on põhimõtteline kas või küsimus, kas loomemajanduse valdkonda peaks kureerima, toetusi jagama ning eksporti edendama pigem kultuuri- või siiski hoopis majandusministeerium.

Reformierakonna programm rõhutab igal juhul partei senist reaalpoliitilist kurssi, mida kannab püüe kogu kultuurivalkdonnale ka selle mittetulunduslikes vormides isemajanduse päitsed pähe suruda, riigi ülesandeid pigem mittetulunduslikku kultuuri mitmekesisust toetama kutsutud kultuurkapitali õlule veeretada ning teiselt poolt «getostada» üks suure potentsiaaliga majandusvaldkond ülejäänud süsteemist väljapoole, kultuuriministeeriumi haldusalasse.

Eespool öeldu ei tähenda, et erakondade kultuuriprogrammid ei käsitleks olulisi teemasid või et need oleks oma lubadustes tingimata ebapädevad. Programmides on hulk punkte, mille täitumist kultuuriinimesed kahel käel tervitaks, mis kriitilist diskussiooni enam ei eelda.

Üks näide on kindlasti vabakutseliste loovisikute olukorra reguleerimine, mis on kriisiajal tõusnud kultuuripoliitiliste arutelude peateemaks, sama kehtib kõikvõimalike kultuurilist mitmekesisust ja kultuuriharidust puudutavate punktide kohta.

Fakt on, et kultuuriministri valitsusala on väga avar ja keerukas süsteem, mille kõigis kihtides spetsialistina orienteeruda on mõeldamatu. Seega ongi kultuuriavalikkuse ainus tegelik kultuuripoliitiline ootus praegu ilmselt see, et koalitsiooniläbirääkimisteni jõuaks parteid, kellel oleks välja pakkuda asjalikud ja pühendunud ministrikandidaadid, kel isiklikult oleks valdkonnast ülevaade, visioon ja koostöötahe kõigis ministeeriumi tegevusvaldkondades. Kõige olulisem on ikkagi inimene.