Eero Merilind

FOTO: Eero Vabamägi

Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank on korduvalt osutanud Eesti tervishoiusüsteemi puudustele. Samuti on seda tehtud riigikontrolli auditites. Kõik need aruanded on koostanud kõrgelt haritud eksperdid, neid on esitletud lugupeetud seltskonnas, kelle võimuses on teha muudatusi ja suunata ressursse sinna, kus neid kõige rohkem vaja oleks. 10. novembril esitles riigikontroll auditit «Riigi tegevus laste tervise hoidmisel ja ravimisel», mis näitab, et Eesti laste tervis jätab soovida, kirjutab dr Eero Merilind.

Novembri alguses avaldatud riigikontrolli audit «Riigi tegevus laste tervise hoidmisel ja ravimisel» on mõtlemapanev. Lapsed on teatavasti meie tulevik ning koonerdamine nende tervise jälgimisel mõjutab kogu elanikkonda. Auditi järgi on Eesti lapsed ülekaalulised, haigestumine kroonilistesse haigustesse on kasvuteel, üha rohkem on vaimse tervise probleeme ning lapsed alustavad suitsetamist ja alkoholi tarvitamist varem kui nende eakaaslased teistes riikides.

Lapse tervise eest vastutab lapsevanem – kui lapsevanem on tubli, haritud ja hooliv, on ka lapse tervis hea, aga kui lapsevanem on hoolimatu, saamatu, ei tunne ära terviseprobleeme, ei otsi ise abi, ei ravi ega tegele lapsega, kannatab eelkõige lapse tervis.

Lisaks on tervishoiusüsteem killustunud, jaotatud tulpadeks ja kastideks ning ei ole sünkroniseeritud teiste teenuste pakkujatega sotsiaal-, haridus- ega teiste tugisüsteemidega (logopeed, psühholoog jne). Ühe haigusega lapse liikumine erinevate süsteemi osade vahel läheb raskelt ja kriginal, aga mitme haigusega (multiprobleemne) laps jääb üldjuhul süsteemi sisse ja süsteemide vahele kinni ning jääb oma hädaga üksi.

Paljud lapsevanemad ei suuda «süsteemist» läbi närida, neil ei ole kellegi poole abi järele pöörduda ning kuigi Eestis on head meditsiiniteenused, loobutakse nendest ja vaadatakse alternatiivravi poole.

Algaastatel heas usus ja tahtes loodud perearstisüsteem on jäänud vaeslapse ossa. Kui näiteks Ühendkuningriigis töötab esmatasandi tervisekeskuses koos üle kümne spetsialisti (perearst, pereõde, lasteõde, ämmaemand, koduõde, sõltuvusainete nõustaja, kliiniline assistent, sekretär, registraator ja praksise juhataja), siis Eestis peab esmatasand läbi ajama vaid perearsti ja pereõega.

Kahjuks rahastab ka Eesti haigekassa perearsti tööd ainult seitse tundi päevas, samas lisatund päevas annaks juurde 4–6 visiiti ning kõikide perearstide peale üle miljoni täiendava visiidi aastas. Perearstisüsteemi probleemidest on kirjutanud riigikontroll oma auditis aastal 2011, kuid neid soovitusi ei ole ellu viidud.

Tulles tagasi laste juurde, tuleb mõelda, kuidas tagada regulaarne tervisekontroll, laste vaktsineerimine ning hambahaiguste ennetamine ja kõikide süsteemide koos töötamine tervise heaks.

Ameerika Ühendriikides on viimastel aastatel levinud uus amet health coach ehk tervisejuht, kes aitab inimest tervise säilitamisel, valdab toitumise, eluviisi, spordiharrastuste ja kehakaalu nõustamist. Arvatakse, et sellise valdkonna spetsialistist on sama palju kasu kui haigustega tegelevatest arstidest.

Paradigma on muutumas, inimesed soovivad saada rohkem infot, kuidas olla terved ning mitte haigestuda, «haigusehoid» on muutumas «tervisehoiuks».

Kus läheb piir riigi vajaduste ja üksikisiku valikuvabaduse vahel, kas lapsevanem võib otsustada oma lapse tervise üle – keelduda vaktsineerimisest, mitte viia oma lapsi silmakontrolli või hambaarsti juurde, allutada lapsed eridieetidele (nt taimetoit).

Kes on siis vastutav? Austraalias on riiklikul tasemel algatatud programm «no jab, no pay», kus vaktsineerimisest keelduvad lapsevanemad jäetakse ilma lasteaia või päevahoiu kompensatsioonist või maksudeklaratsioonis laste pealt saadavast maksusoodustusest. Kahe lapsega peres võib see summa ulatuda kuni 30 000 dollarini aastas. Teema on sedavõrd oluline, et peaminister ütles: «Lapsevanemad, kes vaktsineerivad oma lapsi, peavad olema kindlad, et viies oma lapsed lasteaeda, ei nakatuks nende lapsed eluohtlikesse haigustesse ainult mõnede kohusetundetute pärast.»

Kas lapse tervise üle otsustav lapsevanem on oma otsustes vaba või tuleb talle riiklikult kehtestada sanktsioonid või teda karistada ka Eestis? Kelle ülesanne on üles leida kõrvalehiilijad, isepäised ning asotsiaalsete vanemate lapsed. Riigikontroll soovitab perearstidele panna lisaülesandeid ning kohustuse jälgida, et laps saaks kõiki vajalikke teenuseid. Juhul kui lapsega õigel ajal arsti juurde ei tulda, tuleks kohe kaasata lastekaitsetöötaja.

Kui me leiame, et laste tervis on oluline ja tähtis, tuleks riigis leida konsensus, kas ja missuguses mahus peab laste tervise eest hoolitsema tervishoiusüsteem, sotsiaalsüsteem, haridussüsteem, lapsevanem või «laps ise»...

Eero Merilind on perearst ja Eesti Tervise Fondi juhataja