Isa ja poeg Aleppos FOTO: SCANPIX

Isadki vajavad tunnustamist ja armastust. Nii isade- kui ka argipäeval. Ärge koguge häid sõnu eluõhtul või lausa peielauas ütlemiseks. Otsige põhjust ja võimalust üksteise siiraks kiitmiseks iga päev.

Kui te ärkate pühapäeva hommikul sama katuse all keskmise Eesti isaga, siis on kiidusõnad kindlasti igati omal kohal. «Statistiline pilt isast viib sama tulemuseni, mida enamik lapsi juba varakult teab: isa ei ole tavaline mees – ta on töökam, targem ja tublim,» kirjutas Eve Telpt mõne päeva eest statistikaameti blogis.

Laste rõõmust paremat kingitust isale on raske ette kujutadagi. Need on kõik lastega koos veedetud tunnid ja päevad, kõik ettelugemised, tööd ja mängud, ühised väljasõidud ja metsas käimised, mis teevad isaks olemisest ühe kõige erilisema kogemuse, mis su elus olla saab.

Tegelikult ei ole ühelgi isal vaja üldse pead vaevata küsimusega, kas ta on keskmine, sellest nõks halvem või parem. On tarvis armastust, hoolimist ja tahtmist oma lastega koos olla. Ja sinna otsa ka natuke teadmisi sellest, kuidas lastega hakkama saada.

Kõik isad ei ole ühesugused. Ei saagi olla. Ei peagi olema. Igal isal on oma retsept selleks, mida oma lastega koos ette võtta. See on üks neist asjadest, kus teekonnal kogetu on vähemalt sama tähtis või tähtsamgi kui kohale jõudmine.

Just teekonna kujundile võikski mõelda, rääkides isa rollist. Olude ja ühiskonna muutumine tekitab ju silmanähtavat segadust selles, mida ühelt isalt justkui oodatakse. Kas ta peab olema eelkõige kütt, kes koju head ja paremat toob? Mida rohkem, seda parem. Või peaks ta olema see, kes vähemalt emaga võrdsel määral nii-öelda pehmeid väärtusi edendab?

Tihtipeale juhtub, et mõlemat poolt võrdsel määral edendada on raske, kui mitte võimatu. Mõelgem kasvõi neile isadele, kes perele leiva lauale toomiseks kaugel tööl käivad. Näiteks, mis õigus on kellelgi kõrvalisel lugeda moraali neile tublidele meestele, kes pingutavad rasketes tingimustes, et oma pere materiaalse heaolu eest hoolt kanda?

Paljud moodsaks peetavad üldised soovitused kipuvad lähtuma linnakorteris elava jõukama keskklassi pere elutingimustest ja võimalustest. Vanaks peetavate stereotüüpidega võideldes asendatakse need uutega ega kiputa seejuures märkama, et needki kalduvad vanade kombel piiravad olema ega arvesta tegelike inimeste eluliste probleemidega. Tallinna kesklinna «mudelelu» ei sobi tingimata ja kõigis üksikasjades maale ega isegi sellesama Tallinna aedlinna.

Hinnakem üksteise armastust, tahtmist ja tublidust. Ja öelgem kiidusõnad ka kõlavalt välja. Isegi talvises Eestis ei pea ju tingimata järgima õpetust, et kui väga kõvasti ei pahandata, siis sellest peabki heaks enesetundeks piisama.