Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Kõikvõimalikud kohad on täis sõimu, parastamist, koolipoisihinnete panemist, irvitamist ja ilkumist. Kas Eestis hakkab juurduma uus traditsioon? Kümnete kaupa kristalselt puhtaid, üdini ausaid ja absoluutselt veatuid inimesi valavad areenilt lahkujaid üle sõnarahega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Ma ei arva, et Reformierakond on täies tükkis eksimatute inglite laulukoor ega tema silmapaistvamad tegelased muinasjuttude lahked haldjad, kes lapsi pimedast metsast päästavad. Ma olen kaugel sellest, et arvata, nagu poleks Toomas Hendrik Ilves elus kordagi eksinud, sest selliseid inimesi pole Maa peal olemas.

Olgu seegi lisatud, et ma pole kunagi kuulunud Edgar Savisaare fänniklubisse, mitte sinnapoolegi, kui väga pehmelt öelda. Aga ma tajun nende kõigi pihta viimastel aegadel avalikkuses pillutud sõnade hulgas liiga palju üleliigset, vääritut, midagi, mille tagant on aimata väga madalaid kirgi, soovi lamajale jalaga panna, sest praegu on ohutu.

Kus olid oma lauskriitikaga valitsuse ja juhterakonna pihta kõik need praegu suid laiutavad ärimehed, kui võimu pesa oli veel Tõnismäel? Polnud kasulik suud avada, on ju? Kus olid kõik need julged paljastajad, tõemarssalid ja koolipoisi kahtesid lahkujatele ladujad varem, kui seda oli ebamugavam ja riskantsem teha?

Vääritult üle pingutatud emotsionaalne totaalmanamine pöördub paraku bumerangina ka manajate poole ja kui neid saab liiga palju, siis kogu ühiskonna poole tagasi. Ülemäärases sõnarahes läheb kaduma vajaliku kriitika tõeline tuum, millest oleks kõikidel lõppkokkuvõttes kasu. Emotsionaalne, enesekontrollita materdamine tapab argumendid, kui need ka olemas on, tapab lõpuks argumenteeritud poliitilise mõttevahetuse võimalikkuse üldse.

Suuremeelsuse ja väärikuse defitsiit

Hetkepõlguse väljaelamine näitab põlgajate viletsat mälu, sest unustatud on äkki kõik, mis on kogunenud kaalukausi plusspoolele. Kus on te suuremeelsus, härrad ja prouad? Mis mõnu pakub kõik halb, mis meelde tuleb, lajatada korraga teisele kaalukausile, nii et see hooga ja kolinal vastu maad põrkab ja kaalu ümber ajab.

Suuremeelsuse ja väärikuse defitsiit, kui see äkki sellises kontsentratsioonis ja sellises ulatuses, nagu see kolmel mainitud juhul on hiljuti välja löönud, iseloomustab ebaküpset ühiskonda. Vastik tunnistada, aga tõsi.

Nagu kooliõpikus on ometi just sel nädalal kõigile näha, kuidas toimitakse vanas demokraatais. Raske on kujutleda kampaaniat, kus vastaspooled oleks veel vaenulikumad teineteise suhtes kui äsjastel presidendivalimistel Ameerikas. Ometi, kui kell oli kõlanud ja lahing oli läbi, pöördus võitja silmapilk kaotaja poole riikliku suuremeelsusega ja kaotaja vastas talle samasuguse riikliku hoiakuga. Kui vastast ei austata, siis on võidumeel tökati maik juures. Vanades ühiskondades õpetatakse seda koolis ja õppetükid õpitakse ära.

Sõltumata sellest, mida keegi näeb, kui pilgu taevasse pöörab, kas halli habemega vanameest pilve piiril või lõputut universumit, millest väeti inimkond mitte midagi veel ei tea peale oma mikroskoopilise ninaesise, tasub alati meelde tuletada üht kuulsat retoorilist piibliküsimust: «Kes viskab esimese kivi?»


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.