Rait Maruste

FOTO: Eero Vabamägi

Paraku ei saa üle ega ümber suurima koalitsioonipartei (potentsiaalse peaministri partei) koostöölepingust Ühtse Venemaaga. Väide, et see on seisev/mitteaktiivne, külmutatud jmt, on populistlik selgitus lihtsameelsetele, kirjutab riigikogu liige Rait Maruste (Reformierakond).

Erakonnajuhtide väitlus viimases «Foorumis», peale päevast umbusaldust istuvale peaministrile, tekitas mitmesuguseid mõtteid ja tähelepanekuid.

Foorumit vaadates tundus, et olen seda kõike kusagil varem näinud. Siis jõudis kohale, et mingil koomilisel kujul meenutas see 1991. aasta augustiputši korraldajate pressikonverentsi. Teatavasti haaras see kamp võimu, et säilitada Nõukogude Liit. Mida taotlesid säilitada/saada värsked võimupöörajad? Peale isiklike võimuambitsioonide? Taastada, kaitsta sotsialismust? Mida üks vasakparteide kooslus muud tegema peaks?

1991. aasta augustis oli see võimuhaaramine tõsiselt kõhedust tekitav, isegi hirmutav. Kolmapäevane (õnneks) pigem koomiline. «Foorumis» oli Mart Helmel naeru hoidmisega mõningased raskused. Saates polnud küll otseselt näha Gennadi Janajevi värisevaid käsi ja ebakindlat häält ega Boriss Pugo ekslevaid silmi.

Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna selget ebamugavust ja kaitsepositsiooni väljendav kehakeel, eriti «Foorumi» alguspooles, väljendas närvilisust, eelseisvast määramatusest tulenevat ebakindlust ja raskust ratsionaalselt ja veenvalt selgitada, miks seda tehti ja mida tegema hakatakse. Olid juba teada/tuntud lausungid ja loosungid, mis «seisaku» (mida võiks eritada stabiilsusest) ületamiseks ja majanduse käimatõmbamiseks pakuti. Optimismi ja entusiasmi polnud täheldada, nagu ka 1991. aastal.

Vasakpööre

Mõne erakonna juhid, eriti Ossinovski ja Herkel, võtsid väga valuliselt uue koalitsiooni nimetamist vasakpoolseks. Huvitav, miks siis? Kui vasakpoolset pööret ei taheta tunnistada, siis sellega tunnistatakse seda, et jätkatakse samal kursil?! Kui nii, siis jääb ainult edu soovida, ja pöörde ainukeseks põhjuseks jäävadki isiklikud võimuambitsioonid ja lihtlabane ärategemine. Või kui ollakse vasakpoolne, siis miks seda häbenetakse?

Ossinovski väide, et poliitikate vasak/parem jaotus pole tänases maailmas enam kehtiv, on vasaksotsioloogide hulgas populaarne, kuid siiski mitte ainuke selgitus ja tõde. Antud kontekstis näib see enda vabandamisena ja valijatele ja välismaale «müüdavamaks» tegemisena. Vasak/parem jaotus ei ole tõesti enam endine, kuid see ei tähenda, et see enam ei kehti. Kehtib küll, kuid teisenenult.

Ilmavaade väljendub selles, kuidas nähakse riigi osalust ühiskonna, sh majanduselu reguleerimisel, millist maksupoliitikat pooldatakse, kas seatakse esiplaanile ja kaitstakse majandus- ja isikuvabadusi, kas üritatakse kõikjale sekkuda ja kõike reguleerida või jäetakse inimesele vabadus ise otsustada, mis on talle parim, ning võtta initsiatiiv ja vastutus, kuidas jaotatakse toetusi, mis tähendus antakse riigieelarve tasakaalule, kuidas suhtutakse inimeste vabadusse ise määratleda oma eraelu jne.

On vara veel öelda, kuid küsimusi tekitab ka senistes väljaütlemistes domineerima jäänud lähenemine, et koalitsioonilepingus tahetakse fikseerida ainult üldised põhimõtted, suunad ja vältida konkreetsust. See segavat paindlikkust ja käigult tekkivate ideede ja lahenduste lauale tõstmist ja realiseerimist.

Pole midagi öelda, päris nutikas tee, kuidas valimiste eel valija arupärimine keeruliseks ehk isegi võimatuks teha. Mida sa pärid, kui lubadust või plaane polegi üheselt mõistetaval moel kirja pandud. Annab rääkida ja mediatiseerida seda, mida soovitakse, mitte aga seda, mida tegelikult plaaniti, tehti või mis tegemata jäi.

Leping Ühtse Venemaaga

Paraku ei saa üle ega ümber ka suurima koalitsioonipartei (potentsiaalse peaministri partei) koostöölepingust Ühtse Venemaaga. Väide, et see on seisev/mitteaktiivne, külmutatud jmt, on populistlik selgitus lihtsameelsetele.

Esiteks näitab see leping jagatud väärtusi ja meelsust, ta sisaldab ka infovahetust jmt. Kui see täna enam nii ei ole, siis miks lepingut ei ole üles öeldud? Kui leping on jõus, siis on see ühe poole soovi korral potentsiaalne allikas uue peaministri ja kogu koalitsiooni, sealt edasi aga kogu Eesti diskrediteerimiseks ja manipuleerimiseks. Kuidas valijad, eriti IRLi valija selle alla neelab, jääb vähemalt mulle sügavalt arusaamatuks.

Ei ole ilmselt ka juhus Venemaa saadiku kiire, kuigi ettevaatlik, koostööpakkumine uue koalitsiooniga. Ei mäleta, et seda oleks varem üldse või sama kiiresti tehtud.

Elu on korduvalt ja korduvalt näidanud, et kui asjad lähevad viltu või päris vääriti - kas paremale või vasakule - on liberalism nii majanduses kui isikuvabadustes see, mis «käru» jälle teele tagasi toob. Paradoks on, et heal ja turvalisel keskteel, jõukust ja vabadust nautides unustatakse see ikka ja jälle ära. Nii mujal ilmas, kuid näib, et nüüd ka meil Eestis.