Eerik-Niiles Kross

FOTO: Peeter Langovits

Loodaval valitsusel on ilmselgelt olnud kiire, ent esimesena kokku lepitud julgeoleku- ja kaitsepoliitika seisukohtades jäi välja palju olulist, milleta muutub meie kaitsepoliitika oluliselt nõrgemaks, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Uus koalitsioon käis esimese kokku lepitud teemana välja julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseisukohad ja osapooled kinnitasid, et Eesti julgeolekupoliitiline orientatsioon ei muutu. Kokkulepitu avaldas Marko Mihkelson sotsiaalvõrgustikus Facebook. Uus julgeolekupoliitika olevat hoopis senisest veelgi tugevam.

Eile esitatud seisukohtades siiski midagi uut ei leia kui välja arvata lubadus luua Kaitseinvesteeringute fond ja suurendada saatkondade ja välisteenistuse eerlarvet. Mõlemad on head ja vajalikud ideed. Tore oleks muidugi ka teada, mis summadest jutt käib.

Ülejäänud punktid on esialgsel hinnangul seniste valitsuste julgeolekupoliitika ülekinnitamine. Teisisõnu, kõik mis kirjas, on enam-vähem senise kursi ülekinnitamine.

Oluline on see, mida kirjas pole

Hoopis olulisemaks tuleb pidada asju mida kirjas ei ole. Loodetavasti tähendab mitmes asjas vaikimine lihtsalt kiirustamist, ent kõik kokku annab mitme põhimõttelise küsimuse kõrvaleheitmine senisest oluliselt lahjema tulemuse.

  • Kehtivas koalitsioonilepingus on nimetatud põhiohud, mille vastu end kaitseme ehk kaitse- ja julgeolekupoliitika eesmärk. Praegu jääb mulje, et eesmärk on konsensus, mis on ka vajalik, aga ei saa olla eesmärgiks omaette.
     
  • Seni olid eesmärgid sõnastatud nii: heidutuse kasv sõjalise agressori vastu, iseseisva sõjalise kaitsevõime kiirem väljaarendamine, võime seista rünnaku vastu kogu ühiskonna tegevusega, võime kiirelt lahendada hübriidkonflikte ja Eesti ühiskonna sidususe suurendamine ning valmisolek seista vastu infosõjale.
     
  • Seni on tehtud teatavaks millisele üldisele põhimõttele meie riigikaitse tugineb. Laiapindse riigikaitse ja julgeoleku põhimõtet ei nimetata kordagi. Seni oli selle kohta terve peatükk.
     
  • Uutes põhimõtetes sõjalist agressorit ja hübriidohtu üldse ei nimetata. Seni oli neist mitu lõiku.
     
  • Välja on jäänud, et NATO eelpaigutatud varustuse olemasolu Eestis kui eesmärk.
     
  • Välja on jäänud psüholoogiline kaitse ja infosõda. Senine valitsus pidas oluliseks «Eesti elanike objektiivset informeerimist ning psühholoogilise kaitse arendamist, mis võimaldaks vältida vaenulike infomanipulatsioonide mõju».
     
  • Välismissionidel osalemine on kenasti ka uutes põhimõtetes olemas, ent miskipärast on «NATO, EL-i, ÜRO ja liitlaste koalitsioonide sõjalised ja rahuvalvemissionid» asendatud «liitlaste ja partnerite julgeolekut ning rahu tagavates operatsioonidega». See on õppinud silmale üsna oluline ebamäärastamine. Sõjalisel missioonil ja julgeolekut tagaval missioonil on oluline vahe ja mitte ainult semantiline. Samuti ei öelda enam, et Eesti jagab kollektiivkaitse ja ühise julgeolekutagamise doktriini ning osaleb missioonidel aktiivselt.
     
  • Täielikult on välja jäänud Eesti seinine esivõimekus ehk küberkaitse ja küberjulgeolek. Minu kui vana sõjardi jaoks ongi see olnud ehk natuke ülepaisutatud, ent Eesti üldise kuvandi ja ka reaalsete ohtude pildis on selline lünk siiski nõks imelik.
     
  • Välja on jäänud riigikaitse õpetuse viimine koolide õppekavasse.
     
  • Kaitseliidu eesmärgiks oli seni kasvada 30 000 liikme suuruseks, uutes põhimõtetes räägitakse küll liikmete hulga kasvatamisest, ent numbrit seal enam ei ole. Samuti on kadunud kaitseliidu liikmete toetamine relvastuse ja varustuse hankimisel.

Mõistan, et uute põhimõtete väljakäimisega oli kiire ja loodetavasti täieneb valutsusprogramm oluliselt. Loota, et sisse jääb Eesti iseseivuse eest okupatsioonide vastu sõdinud veteranide tunnustamine, ilmselt ei saa – Keskerakond on sellele seni müürina vastu seisnud.

Krimmi okupeerimise eest kehtestatud sanktsioonide leevendamise tingimuseks peaks aga olema Krimmi tagasiandmine, mitte üksnes naasmine «rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete juurde».