Soome silla siinpoolne ots

Vaade Soome saatkonnale Pika jala poolt, kus on konsulaarosakonna sissepääs. Foto: Tairo Lutter

Laupäeval, 12. novembril on kõigil huvilistel võimalik pääseda huvitava välimuse ja ajalooga majja Toompeal Kohtu tn 4 – muul ajal võõrad hoonesse ei pääse, sest tegu on Soome suursaatkonnaga.

Soomlased on maja väärika ajaloo üle ülimalt uhked ja kuna tänavu möödub 20 aastat Soome suursaatkonna naasmisest Kohtu 4 hoonekompleksi – Eesti esimese iseseisvusaja Soome suursaatkonna hoonesse –, siis koostati sel puhul maja minevikku talletav fotonäitus ning korraldati lahtiste uste päev.

«Ilu saab ehitada, ruume saab rentida või osta. Kohtu 4 lugu on aga ainulaadne, kuna see sisaldab ka killukesi Eesti ja Soome ajaloost. Tunnen uhkust, et olen saanud olla osa sellest loost,» tõdes suursaadik Kirsti Narinen. Aastatel 1993–1998 oli ta Soome Tallinna saatkonna nõunik.

Kohtu tänaval on tegutsenud ka TPI sõjalise kateeder. Foto: TTÜ arhiiv

Lahtiste uste päevaks on koostatud fotonäitus «Kohtu 4 okupatsiooniaastatel». Tallinna Polütehnilise Instituudi osakonnad kolisid hoonesse kohe pärast nõukogude okupatsiooni algust. Riigipea majast sai aastateks tudengite ühiselamu. Samuti asusid hoones loengusaalid, kus anti muu hulgas sõjalist õpetust ning vanadel piltidel on näha, kuidas praeguses saatkonnahoones õpetati ka lõhkeainete käitlemist.

Aastal 1969 kolis hoonesse rahvusraamatukogu muusikaosakond. Kui valmis rahvusraamatukogu hoone Tõnismäel, jäi Kohtu tänava maja tühjaks niikauaks, kuni see 1990. aastatel Soome saatkonnale tagastati.

Tudengid puhkehetkel praeguse saatkonnamaja rõdul, kevad 1953. Foto: Erakogu

Maja ajalugu aga algas hoopis varem. Kohtu tänava maja ehitamist alustati juba 1770. aastatel ning oma tänapäevase kuju said hooned 1850. aastatel, kui Balti aadelkonda kuulunud vabahärra Otto Jakob von Uexküll peahoone ehitamisega valmis sai. Tol ajal oli aadlikel kombeks elada suvel maamõisates, talvel aga Toompeal.

Nii toimisid ka von Uexküllid. «Iseseisvas Eestis ellu viidud maareform jagas mõisate maad talupoegadele ja von Uexküllid olid sunnitud tunnistama, et feodaalaeg on lõppenud. 1922. aastal müüsid nad kinnistu Konstantin Pätsile,» kirjutas Jussi Pekkarinen möödunud aastal ilmunud raamatus «Kohtu tn 4».

Trivimi Velliste oli välisministrina osaline Soome silla otsapostide taastamisel. Foto: Sander Ilvest

«Soome sild ei ole Odessa täika»

Eksvälisminister Trivimi Velliste nimetab saatkonnahoonet üheks Eesti-Soome silla  otsapostiks või tugisambaks ning saadikut selle valvuriks. «Soome sild on väga vana mõiste. Ning Eesti saatkond Helsingis ja Soome saatkond Tallinnas on justnagu selle silla otsapostid ja kaks suursaadikut, üks Tallinnas ja teine Helsingis, otsekui selle silla valvurid. Saatkonnahooned on tõelise sümboli väärtusega mõlema rahva jaoks,» tõdes Velliste.

«Soome suursaatkonna maja Toompeal pole unikaalne mitte ainult Eesti ja Soome, vaid kogu Euroopa välissuhtluse ajaloos,» lausus Velliste. Kui soomlased 1926. aastatel Pätsile kuulunud maja ostsid, tekkis ainulaadne olukord, et Soome saatkond kolis majja, kus elas mees, kelle juurde Soome saadik akrediteeriti – Eesti riigivanem.

«Tekkis diplomaatias ja poliitikas väga ainulaadne ja huvitav olukord, kus Soome riik ja Soome suursaadik said asju ajada lihtsalt üle hoovi majaperemehe juurde jalutades. Vahepeal peeti ühiselt lastelaste sünnipäevapidusid ja nende käigus arutati vahepeal ka riigiasju,» rääkis Velliste.

Tema sõnul on tähelepanuväärne ka Soome silla sealpoolne ots ehk Eesti saatkonnahoone Helsingis, Itäinen Puistotie 10. «See maja väärib esiletõstmist seetõttu, et see on esimene Eesti saatkonnahoone, mis ehitati eestlaste poolt saatkonna tarbeks. Mujal pidid saatkonnad esialgu läbi ajama ajutiste üüriruumidega, aga see maja oli Eesti Vabariigi oma,» rääkis Velliste.

Ajaloo keerdkäigud muutsid vahepeal Eesti ja Soome saatkonna tegutsemise harjunud kohtades võimatuks. Eesti saatkonnahoone Helsingis sai enda kasutusse sealne Bulgaaria saatkond. Kui 1990. aastatel hakati Eesti ja Soome diplomaatilisi suhteid taastama, näitasid soomlased Eesti suhtes üles vennalikku suuremeelsust.

«Kuna meie saatkonnahoone oli bulgaarlaste käes ja Soome valitsus ei saanud seda nende käest ära võtta, siis soomlased oma suuremeelsuses pakkusid meile Marmoripalatsit, mis asub samuti Itäinen Puistotiel, aga mis on mitte ainult selle tänava, vaid võib-olla kogu Helsingi kõige esinduslikumaid hooneid. Seda maja teab iga soomlane ning sellise pärli meile kinkimine oleks olnud liig mis liig. Lisaks oleks suure ja uhke hoone majandamine meile ilmselt üle jõu käinud, nii et sellest tuli keelduda,» meenutas Velliste.

«Pakuti mitut ilusat ja väärikat hoonet. Aga mina mõtlesin tollal, et see on ilus küll, aga kuhu jäävad sümbolid. Ja kui soomlased saavad loodetavasti Kohtu tänava maja tagasi, siis miks meie ei peaks saama kunagist Eesti saatkonnahoonet?» rääkis Velliste.

Soomlastele oli Eesti soov mõistetav, aga selle täitmiseks oli vaja bulgaarlastega kokkuleppele saada. «Euroopas on iga kuu või paari tagant mõni suurem üritus, kus välisministrid kokku saavad. Ja iga kord, kui Bulgaaria välisminister mind nägi, siis ta põgenes minu eest. Tema probleem oli selles, et vastavalt Bulgaaria tollasele seadusele tohtis riik välismaal olevat kinnisvara võõrandada ainult parlamendi otsusega. See tähendas, et välisminister pidi viima selle küsimuse valitsuse ette, valitsus omakorda parlamenti ja kui parlament poolt hääletab, siis oleks võimalik maja võõrandada.»

«Samal ajal käis Eestis arutelu Soome saatkonnahoone üle: maja on tühi, räämas ja laguneb. Mina mõtlesin, et hoone tuleks võimalikult kiiresti soomlastele üle anda, et nad saaksid hakata seda ennistama. Mõned minu kolleegid välisministeeriumist kartsid, et kui soomlased saavad oma maja kätte, siis nad ei viitsi meie saatkonna hoonega enam tegeleda. Siis meenus mulle kunagi 1970. aastatel ühel klubiüritusel akadeemik Gustav Naanilt kuuldud lugu Odessa täikast.

Odessa täika oli Naani jutu järgi selline olukord, kus üks mees tahab näiteks kella müüa ja teisel on raha selle ostmiseks. Kui hinnas on kokkuleppele jõutud, siis on küsimus, kas enne antakse kell või raha. Siis lõpuks lepitakse kokku, et seda tehakse korraga, nii et ühe käega antakse kell ja teisega võetakse raha, et teine pool ei saaks pettust üritada. Mulle tuli see meelde ja siis käratasingi kolleegidele: Soome sild ei ole Odessa täika,» meenutas Velliste.

Nii tehti vastav otsus ja jaanipäeval 1993 andis välisminister soomlastele üle saatkonna võtme. See oli kõige tavalisem, tollal igal pool kasutusel olnud Vasara luku võti. Sellised lukud olid iga puukuuri ees. Sellise odava kollase võtme andis välisministeerium hõbekandikul pidulikult soomlastele üle ja maja oligi Soome Vabariigile üle antud.

«Ja varsti pärast seda andis Bulgaaria parlament nõusoleku Helsingi majast loobumiseks. Soome valitsus tegutses väga kiiresti ning leidis neile midagi muud. Nii oligi asi otsustatud ja Soome silla kaks otsa toimisid jälle,» rääkis Velliste.

Renoveeritud saatkonnahoone avamisel 12. novembril 1996 olid kohal mõlema maa presidendid abikaasadega – Lennart Meri ja Helle Meri ning Martti Ahtisaari ja Eeva Ahtisaari. Foto: Soome saatkond

Maja oli vahepeal aga palju kannatanud ning näinud igasuguseid asukaid. «Alguses tundus, et maja ei saa kunagi valmis, see oli pärast lammutamistöid nii halvas seisus. Päevavalgus paistis läbi lagede sisse. Seda suurema rõõmuga sai jälgida, kuidas maja renoveerimine edenes samm-sammult. Minu jaoks oli väga emotsionaalne hetk näha, kui maja publikule avati. Maja ilu ja restaureerimistööde tulemus oli paljudele uskumatu elamus. Eriti mäletan president Lennart Meri esmareaktsiooni – saatkonna hoonete tagastamine nii Helsingis kui Tallinas oli tema jaoks auasi ja tõeks saanud unistust oli märgata ka tema silmanurgas,» meenutas Narinen.

«Me oleme väga uhked, et meil on olemas selline maja, mille kaudu me võime Soomet esindada väga tihedas seoses Eesti ajalooga. Meie näitus on tehtud nendest päevadest, kui saatkonnahoone oli kasutusel sellistel eesmärkidel, milleks ta ei olnud mõeldud. Kui tulid sõda ja okupatsioon, siis ei jäänud maja tühjaks. Siin elasid inimesed ja siin toimus ühte-teist. Nüüd tuletamegi meelde seda, mis juhtus nende aastate jooksul, mille kohta meil arhiiviandmeid ei ole,» ütles Narinen.

Üliõpilane Veeliks Rebane võtab kerget einet, sügis 1952. Foto: Erakogu

Veeliks Rebane 2016. aastal oma kunagises ühiselamutoas. Foto: Sander Ilvest

Õnneks on nõukogude ajast säilinud fotosid ja oma mälestusi räägivad ka maja kunagised asukad. Ühel näitusepildil on allkiri: «Üliõpilane Veeliks Rebane võtab kerget einet, sügis 1952.» Veeliks Rebane on praegu väga auväärses eas vanahärra, kellel tudengipõlv siiski selgelt meeles. Nagu ka tema voodi asukoht, kus ta parajasti istus, kui foto enam kui 60 aastat tagasi tehti. «See oli siin Eesti pool, ja kõrvaltoas (praeguses saatkonna söögisaalis) oli juudi pool. Juudi pool tähendas seda, et seal elasid vene keelt rääkivad tudengid, keda nende juudi rahvuse tõttu Moskva, Leningradi ja teiste suurlinnade ülikoolidesse ei võetud,» selgitas Rebane.

Elu olnud ühiselamus rahulik, kuigi ruumid olid läbikäidavad ja rahvast liikus palju. «Ega me ennast sellest segada ei lasknud, öösel magasin nagu kott. Aga ükskord tuli üks vene poiss ja kähistas: «Stalin kontšalsja» (Stalin on surnud). Siis olime küll kõik hetkega üleval,» meenutas Rebane.

Üks hea omadus oli hoonel tollase TPI laevaehitustudengi silmis veel. Nimelt asus üle tee Rüütelkonna hoones rahvusraamatukogu, kus oli hea rahulik õppida. Mingil ajal avati seal isegi joonestamissaal, mida tudengid võisid kasutada.

Muidu oli tudengielu nagu ikka. Ühel Tallinna parima vaatega rõdul kuivatati pesu ja soojal ajal istuti niisama. «Ainult see kirikutorn ei olnud küll nii kõrge kui praegu,» ütles Rebane aknast paistva Niguliste torni kohta. Teadupärast sai Niguliste 1944. aasta märtsipommitamise ajal kõvasti pihta ning tules hävisid kiriku katus ja tornikiiver. Rebase õpingute ajaks polnud neid veel taastatud.

Soome saatkonna taastamine

«Kui Soome rahvasaadikud poleks teinud 1926. aastal otsust, et see maja tuleb ära osta, siis oleks see maja pärast Eesti taasiseseisvumist olnud ilmselt müügil. Ja Soome majandus oli 1990. aastatel sellises seisus, et meil poleks olnud raha selle ostmiseks,» meenutas Narinen tänutundega kunagiste Soome poliitikute otsust.

Kui hoone oli Soomele tagastatud, tuli see korda teha. Restaureerimisprojekti tegemist pakkus Soome riik Käpy ja Simo Paavilainenile. «Meie büroosse helistati ja küsiti esmalt, kas meil oleks huvi Moskva saatkonna remondi vastu, ning seejärel uuriti, kas meil oleks soovi renoveerida Tallinna saatkonnahoone. Esimese pakkumise lükkasime tagasi oma hõivatusele rõhudes, Tallinna jaoks olime kohe valmis,» meenutas Simo Paavilainen.

«Tallinn on Helsingile palju lähemal ja siinsel saatkonnahoonel huvitavam ajalugu ning erakordne koht linnapildis. Tallinn on keskaegne linn, millesarnast mujal Põhjamaades ei leidu. Toompea paikneb kroonina linna kohal ja saatkonnahoone on kui üks krooni harudest. Midagi sarnast võib leida vaid Lõuna-Saksas või Itaalias,» selgitas arhitekt.

«Saatkond koosneb kolmest hoonest, esindades kolme erinevat stiili. Praegune kantselei on 18. sajandist, tagasihoidlikus barokkstiilis. Linnapoole nähtav osa on varane uusrenessanss ja Pika jala ääres paiknev praegune konsulaat esindab uusgootikat. Hoone alt tuli välja hulgaliselt paekivisse kaevatud keldriruume, seda materjali tunti Soomes vaid vanade trepiplaatide järgi. Fantastiliseks tegi hoonete kompleksist ka krundi kümnemeetrine kõrguste vahe,» rääkis Paavilainen. Temataolisele ajaloohuviga arhitektile oli see unistuste töö.

«Üldine põhimõte on, et Soome saatkonna hoone peab olema mingil viisil soomepärane. Sellest mõttest me loobusime. Oli palju olulisem taastada üks Eesti ehituskultuuri  monument oma võimalikult algupärases hiilguses. Sel eesmärgil katsusime alles hoida iga liistu ja ornamendi, taastama originaalvärvid ja pinnaviimistlused,» rääkis arhitekt.

Restaureerimistööde juures pidi ta pidevalt imestama Eesti spetsialistide kõrge taseme üle. Nimeliselt meenutas ta Kalli Hollandit aktsiaseltsist Vana Tallinn. «Tema uuris välja vanimad värvitoonid, tapeedikihid ja leidis vanade trükivormide valmistajad. Tihtilugu olime hämmastunud Eesti ametimeeste oskuste üle. Hoonete korruste ja suurte kõrgusevahede tõttu tuli meil rekonstrueerida ja projekteerida arvukalt erinevaid treppe.

Seda mõjutasid ka Soome tuletõrje-eeskirjad, mis keelasid puutrepid. Eriti on meelde jäänud kantseleitiiva trepp, mille põhikuju oli ovaalne, seepärast on iga trepiaste erinev. Trepi valuvorm oleks ehk soomlaste poolt jäänudki teostamata, kuid eestlased tegid selle ära, ehkki see oli aeganõudev. Lõpptulemus oli laitmatu,» rääkis Paavilainen.

Arheoloogilised kaevamised tegid restaureerimistöödesse kuuenädalase pausi. Foto: Erakogu

Kummitus, keda ei nähtud

Enne ehitustöid aga oli objekt arheoloogide päralt. «Soome saatkonna objekt oli mulle kui noorele arheoloogile üks esimesi suuremaid töid. Kaevamised toimusid 22 aastat tagasi veebruaris-märtsis  samasuguste lumiste ilmadega nagu praegu,» meenutas arheoloog Peeter Talvar.

«Kui ma lugesin näitusel ühest pildiallkirjast, et me seiskasime kuueks nädalaks renoveerimistööd, siis tekkis mõte, et kas see aeg oli tõepoolest nii lühike. Aga ju siis oli. Me uurisime siin hoovis läbi ajaloolise kultuurkihi, mis sai alguse 7.–9. sajandi lõpust. Kahe hoone vahel oli säilinud kõige vanem objekt, mille me leidsime – umbes 50 cm läbimõõduga ja 45 cm sügav lohk, mille põhjas olid läbipõlenud raudkivid. Oli ka sütt ja kalaluid. Ilmselt oli tegemist kunagise koldega ja sealt võetud raadiosüsiniku proovist saime tulemuseks aastad 670–870 Anno Domini. Ehk 7.–9. sajandi lõpp,» rääkis arheoloog.

Väljakaevamistel leitud iidse torni vundament on eksponeeritud keldris asuvas muuseumtoas. Foto: Sander Ilvest

Tollal välja kaevatud kunagise kaitsetorni vundament ja väiksemad leiud on hoolikalt säilitatud ning eksponeeritud saatkonna keldris olevas muuseumitoas.

Kohtu tänava kaevamisete aega jäi ka Talvari isiklik rekord. «Ei enne seda ega ka hiljem ole ma oma arheoloogikarjääri jooksul kaevandis viibinud 48 tundi järjest. Kuna töö oli väga pingeline, siis sai kaevamistel ka üks öö veedetud.»

Üks naljakas seik meenus talle veel. «Tollane ajakiri Ehitaja kirjutas, et arheoloog Peeter Talvar oli kohtunud selles majas kummitusega.  See oli ilmselt väike ajakirjanduslik liialdus, sest ma ise küll seda ei mäleta,» ütles arheoloog.

Ajaloolane Jaak Juske arvas, et kummitust võidi hoones näha seetõttu, et üks maja kunagistest omanikest olevat tegelenud musta maagiaga ja ilmselt mõnda mitte siit ilmast pärit jõudu mõjutanud.

Suursaadik Narinen pole kummitust näinud ning arvab ka teadvat, miks. «Ma olen niimoodi mõelnud, et küllap me oleme siin majas hästi käitunud ja seda lugupidavalt kohelnud, nii et kummitusel pole olnud põhjust ennast meile näidata.»