Jarmo Virmavirta

FOTO: Egert Kamenik

Kolumnist Jarmo Virmavirta soovitab  väikeriikidel võtta välispoliitikaõpikuks «Sinuhe», sest muutused saavad toimuda vaid reaalsust tunnistades.

Egiptus on mind lummanud sellest ajast peale, kui ma koolipoisina lugesin Mika Waltari «Sinuhet».

Mitmetele teistelegi inimestele, ka Eestis, on «Sinuhe» andnud vaatesuuna kas või nüüdse aja sündmustele Kairos, ehkki raamat räägib Egiptuse sündmustest umbes 1400 aastat enne Kristuse sündi.

See, kuidas Luxoris Niiluse rannal jutustab papüüruse roogude kahin igavest lugu inimese võimuihast, on hinge raputav kogemus.

«Sinuhe» ongi eelkõige raamat võimust, mitte Egiptusest. Mika Waltari ise ei olnud kunagi Egiptuses käinud, kuigi ta raamat põhineb pikaaegsel uurimistööl, ainulaadsel nägemusel ja Teisest maailmasõjast teritatud kogemustel.

Esimene trükk ilmus 1945. aastal. Eestis ilmus sellest eelmisel aastal uus, Piret Saluri tehtud tõlge.

Paljud mäletavad raamatust vaid lauset, et nii on alati olnud ja nii peab alati olema. Aga Sinuhe saatus räägib sellest, et muutus on samuti võimalik ja vähemalt hirm muutuste ees on poliitiline reaalsus.

Vaarao Horemheb pagendas Sinuhe lõpuks Punti maale, sest kartis, et Sinuhe sõnad õõnestavad juhi jalgealust. «Sinuhe» on kirjeldus unistuste ja reaalsuse võitlusest. See sobib hästi ka praegusesse Egiptuse olustikku.

Sinuhe ajal lõi vaarao Ehnaton uue usu ja kõrvaldas vana, Amoni. Uuel jumalal Atonil polnud isegi pilti. Tema õpetuse järgi oli vaene sama väärtuslik kui rikas. Õpetuse praktilised tulemused olid teistsugused kui see, mida algselt sooviti.

Praegused meeleavaldajad Tahriri väljakul on nagu Atoni pooldajad, kes püüavad teha utoopiast tegelikkust, olles ise karmi poliitreaalsuse tangide vahel. Tahriri väljaku servadel kõrguvad võimukeskused. Partei peamaja kõrval meenutab Egiptuse muuseum ajalugu, aga võib-olla asjata.

Nii meeletu on inimene, et alati paneb ta oma lootused ja usalduse tulevikule, õppimata vigadest ja kujutledes homset tänasest paremana, ütleb Sinuhe.

Praeguse aja Atoni usk on liberaalne demokraatia ja vaba turumajandus. Euroopas räägitakse meelsamini sotsiaalsest turumajandusest, aga ega see suurt erinevust tähenda.

Nii vabas kui sotsiaalses turumajanduses teostub viimaste aegade üleilmastumise kogemuse järgi Sinuhe teenri Kaptahi õpetus.

Kõikides oludes, aga eriti kriisiaegadel, muutuvad rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Sedasi mõeldes kogus Kaptah suure varanduse nii endale kui isand Sinuhele. Katastroof saabus siis, kui Sinuhe hakkas varandust vaestele jagama.

Demokraatia tähendab erinevatel maadel ja eri aegadel väga erinevaid asju. Liberaalne demokraatia on julge soov, snobismi järele lehkav lääneeuroopalik vaatenurk. Sellele pole araabia maailmas eriti kohta.

Ülempreester USA on aastakümneid levitanud oma rõõmusõnumit Lähis-Idasse. President Obama esitab Egiptusele tingimusi, kuigi Iraan ja Iraak on USA-le vietnamlikud katastroofid ning Afganistanis pole õpitud isegi Nõukogude demokraatia kogemustest.

Egiptus on neist tähtsam, kuna see on olnud poliitiliselt rahulik nii Hosni Mubaraki kui ka tema eelkäija Anwar Sadati aegadel. Araabia maailma keskus on püsinud stabiilsena, sest juhtkonnal on olnud armee toetus ja unistusi pole reaalsete võimalustega segamini aetud.

Egiptuses alanud muutus võib olla muutus millegi suurema suunas. Üks maailma ajastu on ümber saamas, globaalne majandus hakkab küpsema poliitikaks. Aga see võib viia ka katastroofini. Egiptuses nõudis «rahvas Mubaraki tagasi astumist».

«Rahvas» on praeguses maailmas lehepealkiri, rahvusvaheline avalikkus, mille käitumine ei erine palju Sinuhe aegadest. Rahva suurim rõõm on võimalus koos karjuda, ja pole palju vahet, mispärast karjutakse, vaid karjudes peab igaüks end vägevaks, ja asja, miks karjutakse, ainuõigeks, ütles Sinuhe.

Tõelist rahvast leiab mujaltki kui Tahriri väljakult, aga uudislugudesse neid ei taheta. Uudistes esinevad nüüdse aja Atoni pooldajad, noored ja õpetatud intelligendid. Meeleavaldustel on kaalu, aga tegelikkuseks võivad ootused saada vaid koos aja ja reaalse olukorra tunnustamisega.

Praegu tähendavad meeleavaldused seda, et Egiptuse majandus satub endisest veel halvemasse seisu ning rahva seljast tuleb koorida mitte seitse, vaid kaheksa nahka.

Nii juhtus ka Ehnatoni uuendustega, aga inimene paneb lootused ikka tulevikule, mineviku vigadest õppimata. Kogu Lähis-Ida stabiilsus sõltus Mubarakist. Iisraelis kardetakse muutust seepärast eriti.

Lääne püha sõda Lähis-Idas algas ristiretkedest ning jätkub nüüd ponnistustega vaba turumajanduse ja liberaalse demokraatia nimel. Mingisugune roll on siin ka naftal, aga stabiilsust Lähis-Idasse pole lääne ristiretk toonud, ehkki on kestnud aastakümneid.

Kui sügavale USA supi sisse tasub Euroopal minna? Mida arvatakse sellest kõigest Hiinas?

Mida peaksid tegema väikesed riigid? Soovitan Soome-, Eesti- ja Rootsi-taolistel väikestel riikidel võtta välispoliitikaõpikuks hea soome raamat «Sinuhe». Selleks et tunda utoopiaid, aga tunnustada reaalsust.