Martin Kilp, San Francisco

FOTO: Erakogu

Vähem kui 24 tundi pärast valimistulemuste lugemist olen juba kuulnud, kuidas valge mees tänaval asiaadist ameeriklannale «Go back to China!» hõikab. Rassistid, ksenofoobid, seksistid ja homofoobid üle terve USA tunnevad, et uus president justkui muudab nende vaated aktsepteeritavaks ning julgustab kaasmaalaste tagakiusamist, kirjutab San Franciscos elav eestlane Martin Kilp.

Keegi ei uskunud, et Donald Trump võib reaalselt saada USA presidendiks. Ei demokraadid ega vabariiklased võtnud tema kandidatuuri esialgu tõsiselt. Tegelikult elasid demokraadid valimistsükli alguses vaat et Trumpile kaasagi - teda peeti kõigist võimalikest vabariiklastest nõrgimaks kandideerima kas Bernie Sandersi või Hillary Clintoni vastu.

Mida aeg edasi, seda tõenäolisem tundus, et Trump võibki napsata vabariiklaste nominatsiooni. Sellest hetkest alates hakati rääkima vabariikliku erakonna sisemisest lõhenemisest. Trumpi kampaania eestvedajad tegid kavala lükke ja hakkasid end teadlikult distantseerima mitte ainult vabariiklikust erakonnast, vaid ka aktiivselt vastandama end tervele USA poliitilisele ladvikule. 

USA poliitiline süsteem on juba oma ülesehituselt palju polariseerivam kui näiteks Eesti mitmeparteisüsteem. Kaheparteisüsteem sunnib valijad pooli valima igal valitsuse tasandil - kohalikest võimuorganitest kuni presidendivalimisteni välja. Kui natuke üldistada, siis laias laastus on Ühendriikides kaks progressiivset ja sotsiaalselt liberaalset rannikut (ida- ja läänekallas), mille vahel laiub suur konservatiivne nn piiblivöö - enamjaolt usklikud, väheharitud, valged, lihtsad maainimesed.

Kõik toimub riigi keskosast eemal

Riigi majanduskeskusteks on enamjoalt suurlinnad rannikutel - New York City kontrollida on kogu maailma finantsturud, San Francisco dikteerib suuresti IT-maailma arengusuuna ja Hollywood domineerib jätkuvalt globaalset meelelahutusturgu. Samal ajal on ajalooliselt tootvale tööstusele keskendunud Kesk-Ameerika ajast maha jäämas. Avatud majandusega maailmas ei ole autotööstus ega kivisöe kaevandamine enam jätkusuutlikud ettevõtmised. Kesk-ameerika osakaal USA majanduses on vähenev ja inimeste elu seetõttu neis piirkondades ärevam. Sealsed nimesed tunnevad üha rohkem, et neil puudub emotsionaalne side ülejäänud Ameerikaga, sealhulgas Washingtoni poliitikutega.

Iga telesari, mis eetris jookseb, leiab aset mõnes suures metropolis. Enamik kuulsusi, keda sotsiaalmeedias jälgitakse, elavad rannikutel. Kes omal alal edukad, kolivad varem või hiljem suurematesse keskustesse karjääri tegema. Donald Trump on poliitilisest eliidist täpselt sama kaugel, kui keskmine ameeriklane piiblivöös. Temas nähakse outsiderit, kes vastandub poliitladvikule samamoodi nagu Kesk-Ameerika vastandub ülejäänud Ameerikale.

Vastandumise võit

Trump võitis peamiselt tänu sellele, et tema kampaania vastandus niiöelda karjääripoliitikutele ja USA poliittööstusele. Lisaks kirglikele vabariiklastele hääletas tema poolt lai hulk inimesi ka teisest leerist - inimesed, kelle hääl tavaolukorras läheks demokraatidele, kuid kes oma rahulolematuse väljendamiseks status quo vastu andsid protestihääle Donaldile.

Peaaegu et kohustuslik on võrrelda antud valimisi Brexitiga. Ka Brexit sai brittidelt heakskiidu just tänu protestihäältele. Referendumi järgne statistika näitab selgesti, et enamik Brexiti pooldajatest ei eeldanud, et UK lahkumine ka tegelikult aset leiab, ei mõistnud lahkumise täit tagajärge ja kahetsevad oma valikut. Laias laastus sama leidis aset ka USAs.

Rahulolematud ameeriklased kohtlesid valimisi kui meelelahutust - tundes, et enam hullemaks minna ei saa, ei antud häält mitte kõige sobivamale kandidaadile, vaid hoopis televiisorist teada-tuntud tõsielustaarile.

Mis ootab vähemusi?

Inimesed on ehmunud ja tunnevad hirmu - eriti vähemused, keda Trump on oma sõnavõttudes avalikult rünnanud - immigrandid, moslemid, mehhiklased. Aga ka teised, keda Trumpi lubatud muudatused puudutavad. Kroonilised haiged mõtlevad mida teha, kui tervisekindlustus nende ravikulusid enam ei kata. Naised muretsevad mida teha, kui rasestumisvastased vahendid enam sama kergesti kättesaadavad pole. Seksuaalvähemused mõtlevad hirmuga, mis tagurliku presidendi valitsusaeg endaga kaasa toob. Järgmiseks presidendiks on patoloogiline valetaja, kelle avalikud sõnavõtud on olnud nii ekstreemsed ja poliitilised vaated nii anti-intellektuaalsed, et asjakaugel välisvaatlejal (või veendunud demokraadil!) on raske mõista, kuidas asjad nii kaugele arenesid.

Tegelikult ei piirdu probleem vaid sellega, et Donaldist järgmine president saab. Suuremaks probleemiks on tema kirglikud toetajad, kes üha julgemalt avalikus ruumis pead tõstavad. Vähem kui 24 tundi pärast valimistulemuste lugemist olen juba kuulnud, kuidas valge mees tänaval asiaadist ameeriklannale «Go back to China!» hõikab. Rassistid, ksenofoobid, seksistid ja homofoobid üle terve USA tunnevad, et uus president justkui õigustab nende vaateid ning julgustab kaasmaalaste tagakiusamist. Ei taha siinkohal Euroopa lähiajalooga paralleeli tõmmata.

Kõige selle valguses on lohutuseks Trumpi esimene sõnavõtt pärast valimistulemuste teatavaks tegemist. Trump rääkis ühtsest Ameerikast ja tervele riigile juhiks olemisest. Loodan siiralt, et tema kampaania-aegsed väljaütlemised olid taktikalised liialdused ning ei ühti mehe tegelike vaadetega. Loodan, et Trumpist saab president tervele Ameerikale mitte valitud valgele elanikkonnale.

Ülejäänud maailmal tuleks õppida USA ja Suurbritannia vigadest ja mõelda, mida konstruktiivset oma kohalikul poliitmaastikul ära saaks teha, et rahulolematus status quo vastu ei eskaleeruks millekski nii drastiliseks kui Brexit või Trumpi tulevane ametiaeg.