Moodsa aja poliitikud kordavad oma kampaaniates üha uuesti valet ja valijaid ei paista see eriti häirivat. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere kirjutab, kuidas saavad tegelikud valitsemisotsused toetuda teadmistele ja olla pragmaatilised.    

Mis on ühist Eesti, Euroopa suurriikide ja USA otsustusmehhanismides? Kas see, et Donald Trumpi mõne esinemise väidetest on kolmveerand vildakad või lausa valed ning et 41 protsenti prantslastest arvab, et vaktsineerimine on saatanast? Eesti on selliste riikide väärikas peres. Jürgen Ligi ütles haridus- ja teadusministrina aasta tagasi, et Eestis tehakse otsused enamasti veendumuste, uskumuste, eelarvamuste või millegi seesuguse alusel.

Ühine on seega, et nii ühiskonna liikmed kui ka liidrid käivad armutult ümber faktide, tõendite ja argumentidega. Targemad tõdevad, et seesugusest ümberkäimisest on saanud normaalsus.

Kui see on uus normaalsus, siis kuidas saab selles normaalsuses jõuda mõistlikele otsustele? Ja on see üldse uus või lihtsalt hästi unustatud vana?

Faktijärgne poliitika

Kõik tunneme ütlust, et maailmas on kolme tüüpi valet: hädavale, jultunud vale ja statistika. Aeg on muutunud ja statistikaamet hakkab sellest kuulsusest vabanema. Kolmandaks komponendiks selles järgnevuses hakkab saama tõejärgne poliitika. Seda hüütakse hellitavalt ka faktijärgseks poliitikaks. Veel mõne aasta eest oli see kategooria pigem intellektuaalselt huvitav võimalus. Nüüd on Brexit selle vägevust ilmekalt demonstreerinud ning Donald Trumpil võib tekkida šanss see uuele tasemele viia.

Tõejärgne poliitika ei ole lihtsalt ulatuslik ja süstemaatiline valetamine, mida Kaarel Tarand selle aasta 16. septembri Õpetajate Lehes kommenteeris. Püha Augustinus kirjutas, et eksimine on inimlik. Ka valetamine, mis võib ju olla ulatuslik ja süstemaa­tiline lihtsalt teadmatusest, kuulub vahel sellesse kategooriasse. Aga eksitusse jäämine on saatanast, jätkas Augustinus. Tõejärgse poliitikaga on tegemist siis, kui üheselt ümber lükatud argumente rahumeeli (et mitte öelda kuritahtlikult) edasi kasutatakse. Lihtsalt öeldes: kui pole enam oluline, et argumendid on vastuolus nii klassika­liste Newtoni seaduste kui ka relatiivsusteooriaga. Paljudele poliitikutele see ilmselt meeldib. Üks poliitika alussambaid on ju, et seadusi saab muuta.

Nii väitis Briti Euroopa Liidu liikmesuse referendumi eel seltskond «Vote Leave» ( «hääleta lahkumise poolt»), nagu maksaks see liikmesus Ühendkuningriigile 350 miljonit naela (400 miljonit eurot) nädalas. Seda nimetas eksitavaks Ühendkuningriigi statistikaamet ning mõttetuseks fiskaaluuringute instituut. Selle leidsid vale olevat kõik eksperdid, kelle käest meediakanalid (BBC, Channel 4 News jt) seda küsima juhtusid. Sellegipoolest jätkati selle arvu massiivset kasutamist.

Tõejärgne poliitika on Wikipedia sõnastuses teatav poliitilise kultuuri versioon. Selles põhineb debatt kontekstist lahti kistud emotsioonidel ning ignoreerib mistahes nende emotsioonidega vastuolus olevaid tõsiasju. Fakte (ja neile toetuvaid seisukohti, sh tõde) peetakse a priori teisejärguliseks. Nõnda oli see tegelikult suurema osa nõukogude ajast. Võib-olla just seetõttu ongi Eesti selle suhtes võrdlemisi immuunne.

Mujal maailmas on see uus (seega hästi unustatud vana) nähtus. Kõik see sündis juba 16. sajandil, mil tänu trükitehnika arengule sai võimalikuks anonüümne propaganda. Moodi tulid väikesed raamatud ehk pamfletid. Peeti lausa pamfletisõdu ja pamflettide poolt tagant torgitud sõdu. Väidetavalt oli isegi Inglismaa 1642.–1651. aasta kodusõja ja Ameerika iseseisvussõja puhkemises oluline roll pamflettidel.

Tänapäeva kontekstis sõnastas tõejärgse poliitika kui omaette nähtuse blogipidaja David Roberts veebiajakirjas Grist 2010. aastal veidi kitsamas tähenduses. Muide, selle ajakirja fookus on keskkonnauudiste kommenteerimine humoorikas võtmes.

Michael Deacon kirjutas kvaliteetajalehes The Daily Telegraph tõejärgse poliitika loomuse kohta, et see toetub kolmele sambale, mis iseloomustavad enamikku tõsiasju: «Faktid on negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootilised.» Üldiselt tahaksime ju olla positiivsed, lootusrikkad ja vähemalt headel päevadel lojaalsed oma riigile. Seetõttu on väga tõenäoline, et tõejärgne poliitika on tulnud, et jääda. Seda on näha väga erinevate riikide kogemuses, USAst ja Austraaliast Indiani. See varieerub ühise vaenlase otsimisest ja demoniseerimisest läbi vandenõuteooriate kuni utoopiliste lubadusteni (nt tõsta kõigi palka üle keskmise taseme). Nõnda on see, kas soovime või mitte, osa uuest normaalsusest ehk tänapäevast, Ralph Keyesi raamatu (2004) pealkirjale viidates «tõejärgsest ajast». Pole midagi uut päikese all: kõikjalviibiv (sotsiaal)meedia täidab sama rolli, mis pamfletid mitusada aastat tagasi.

Globaalprobleemidest ei pääse

Tarkus ei pruugi käia koos suuruse, jõu või ametikohaga. Nii vehkles meie eepose kangelane Kalevipoeg Vanapaganaga kakeldes hulk aega Pihkvast toodud laudadega  lihtsalt tühja. Kuni siil põõsast soovitas innovaatilist lahendust.

Riikidega on umbes samuti. Ikka veheldakse alustuseks hulk aega, lootes riigiisade ja -emade tarkusele. Muidugi on seda päris palju, aga vahel napib.

Euroopa Komisjoni hariduse, kultuuri ja teaduse volinik Tibor Navracic kõneles valitsuste teadusnõunike konverentsil Brüsselis 29.09.2016 peaaegu ex cathedra sellest uuest normaalsusest. Tõsi, maailma on tekkinud enneolematu hulk keerukaid sotsiaalseid probleeme. (Muidugi on võimalik, et me varem neist lihtsalt ei teadnud, aga see ei muuda asja.) Olgu see kliimamuutus, energiajulgeolek või vajadus toita kasvavat inimkonda. Poliitika ja poliitilised otsused mitte ainult ei sünni selles uues normaalsuses, vaid ka kajastavad selle kohalolekut. Need mured ulatuvad üle teadusvaldkondade, ministeeriumite vastutusalade ja riigipiiride. Neid ei saa enam lahendada klassikaliste vahenditega, nagu seadused, määrused või korraldused. Sõda veel kõlbaks, aga tänapäeval see ei sobi.

Praeguseks on üldiselt aru saadud, et globaalprobleemidele ei ole võimalik leida mõistlikke lahendusi ilma teaduse abita. Hiljuti elavate seast lahkunud Shimon Peres (28.09.2016), Iisraeli üheksas president, on öelnud: «There is no way to escape poverty without science and there is no way to achieve peace without science.» Seega peaks teaduspõhine otsuste tegemine olema saanud normiks. Küsimus on, miks see nõnda pole; ja teine küsimus, kuidas teha nii, et oleks.

Uus normaalsus: faktid vajavad selgitamist

Küsimusele «miks» on alati lihtne vastata. Seos teaduslike tõendite ja poliitiliste otsuste vahel ei ole (ega saagi olla) ei ühene ega sirgjooneline. Poliitika oluline komponent on väärtused. Kodanikud hääletavad sageli väärtuste alusel  –  ja nii, nagu nemad neid interpreteerivad. Poliitilisi lahendusi peab saama ellu viia, teisisõnu, kodaratesse loobitavate kaigaste hulk ei tohi olla liiga suur või vastavad kulutused liiga kallid. Nõnda võib teaduspõhine optimaalne lahendus olla praktiliselt teostamatu.

Teine komponent – küsimus «kuidas» – on keerukam. Selle olemust alles hakkame mõistma. Oleme uhked, et inimkonnal on rohkem teadmisi kui kunagi varem. Aga see teadmiste laviin või tsunami on osa probleemist. Oleks siis, et võrdeliselt teadmiste mahuga kasvaks ka nende interpreteerimise ja haldamise võimekus. Ööpäevas on aga endiselt 24 tundi ja inimeste õppimisvõime ei kasva eksponentsiaalselt. Seetõttu on paratamatu, et teadmised fragmentee­ruvad üha peenemateks kildudeks. See teeb järjest raskemaks asjade mõtestamise. Pluss teaduse kiire arenguga kaasnenud kvaliteedi(kontrolli)probleemid, nagu teadustulemuste korratavus või selektiivne publitseerimine.

Need mured õõnestavad tõsiselt faktipõhise poliitika rakendamist. On loogiline, et inimestel on kõrini ekspertidest, kes ei oska seletada, miks asjad on nii, nagu inimestele ei meeldi. Massiivne faktide kuhi, kui see jääb sorteerimata, teeb asja veel keerukamaks.

Siit lähtub paradigma muutus teaduse rakendamisel ühiskonnas ja poliitiliste otsuste juures. Nimelt ei piisa enam tõendite ja faktide lauale lajatamisest. Teadlastel pole enam tõe monopoli. Teadusliku protsessi keerukus tähendab samas ka läbipaistmatust. Kui pole selge, kuidas on tulemused saadud, on igati normaalne, et inimesed (ja ka poliitikud on lõppeks inimesed) ei julge – või ei taha – enam teadlasi pimesi usaldada. Võime ju öelda, et vaktsiinid on ohutud, aga peame arvestama, et võistleme konkureerivate arvamustega ja vahel isegi arvamusliidritega.

Nüüd on vaja enamat: lahti seletada faktide tagapõhi, selgitada protsessi, kuidas tõendid ja faktid on saadud, mõtestada nende tähendus ning vajadusel kogu valdkond kriitikale avada. Edukad on üldjuhul need riigid, kes realiseerivad selle protsessi pragmaatiliselt ja praktilisele kasule orienteerudes. Kui erinevalt või sarnaselt suhtuvad probleemi suurvõimud?

Tark mees taskus või siil põõsas

Ameerika Ühendriikides loodi riiklik teaduste akadeemia 1863. aastal, kodusõja haripunktis, Abraham Lincolni ajal. Loodi pragmaatilise kaalutluse alusel kui maa parimatest ajudest koosnev konsortsium. Mitte oma naba imetlema, vaid kui mõttekoda, nõustajate võrgustik. Seda rolli täidab ta praeguseni. Kolme akadeemia (loodus-, meditsiini- ja inseneriteadused) ca 6000 liikme kogemust, teadmisi ja mõtteid aitab poliitikasoovitusteks vormida 1100-liikmeline lõviosas analüütikutest koosnev tugiteenistus.

Sageli juhtub, et nende akadeemia tambib mõne ministeeriumi algatuse mutta, paneb sellele kohale püsti risti ja risti otsa naelutab veel pärjagi. Et saaks täiesti selgeks, et see ei kõlba. Nii juhtus hiljuti ühe tervishoiuministeeriumi algatusega. Sellest loost kirjutas 2016. aasta juulis isegi ajakiri Nature. Enamasti karjatab siis kohe mõni senaator, et akadeemia riiklik toetus tuleb ära võtta. Seda aga ei õnnestu teha, sest akadeemia ei saagi riiklikku toetust. Aga akadeemia nõu on nii palju väärt, et seda ikka ja jälle küsitakse, nõuandmise mehhanismi mitmesuguste fondide kaudu käigus hoitakse ning selle juures olevaid spetsialiste arendatakse, koolitatakse ja – mis Eestis puudu – ka kinni makstakse. Ikka selle mõttega, et see seltskond on riigi süsteemist eraldi, suudab asju kõrvalt vaadata ega lase lollustel sündida.

Euroopa akadeemiad on peaaegu kõik samuti loodud ühes või teises mõttes riigijuhtidele nõu andma. Paljud neist on märksa vanemad kui USA riiklik akadeemia ja kannavad endas enam-vähem sama kvaliteediga kompetentsi (muidugi skaleerituna riikide suurusega). Aga see, et neilt üldjuhul nõu ei küsita, selgus alles siis, kui Euroopa Komisjon hakkas hiljuti uurima, kuidas teadlastelt nende nõu kätte saaks. Tuli välja, et niisama lihtsalt ei saagi, sest enamik Euroopa riikide akadeemiatest on tõrjutud klubideks. Suurim erand on (praegu veel Euroopa Liidus) Ühendkuningriik oma kuninglike seltsidega.

Tulemus: 500 miljoni elanikuga arrogantne Euroopa nurub kaitset välisjõudude eest 320 miljoni elanikuga USA-lt.

Lühidalt kokku võttes: kui tark mees on taskus olemas ja usaldus tema vastu püsib, siis kanaliseeritakse ka laamendamine oskuslikult pragmaatilisteks otsusteks. Aga kui siil on paljas ja kaugel põõsas varjul, siis on ettevõtmised hambutud ja kulub palju saematerjali enne, kui taibatakse õigele nupule vajutada.

Põhijoontes sama sõnumi kandis Tarmo Soomere ette klubiõhtul Postimehe Trehvunks – ettekande videot saab vaadata Postimees.ee-st.