Rein Veidemann raamatu esitlus

FOTO: Toni Läänsalu

Eile oli mardipäev, mis muistsel ajal tähistas aastavahetust. Aga see on ka üks hingedeaja tähtpäevadest, mis oma nime saanud katoliikliku pühaku Toursi Martini (316–397) järgi. 10. novembril 1483 Eislebenis sündinud poisslaps ristiti järgmisel päeval ja sai oma nime  selle päeva pühaku järgi. See poisslaps oli Martin Luther.

Meile nagu kogu hilisemale protestantlikule maailmale algas luterlik ajaarvamine 31. oktoobril 1517, mil Wittenbergi kiriku uksele naelutati 95 teesi «indulgentside väe selgitamiseks» – reformatsiooni manifest. Neist teesidest, mille seinale kinnitamise fakt pole kinnitust leidnud ja mis olemuselt olid vaid teoloogiliseks väitluseks esitatud laused, sai luterluse ikoon.

Nüüd ja järgnevalt kogu aasta tähistatakse poole sajandi möödumist sellest pöördest. Nii ka Eestis, kus kaks nädalat tagasi tuldi rahvusraamatukogus kokku kongressiks «Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid.» Kaht teineteist täiendavat ettekannet, TÜ professori Marju Lepajõe ettekannet usupuhastuse mõjust hariduse mõistmisele Eestis ja keeleteadlase Kristiina Rossi ettekannet «Kiri tuleb kirikust» tahan siinkohal iseäranis esile tõsta just nende moraalse väljundi tõttu.

Mida ma silmas pean? Aga seda, et sõltumata meie usutunnistusest või selle puudumisest, sõltumata meie suhtest kirikuga, peame tunnistama, et oleme rahvuse ja kultuurina need, mida oleme Lutheri pärijatena. Lepajõe meenutas Lutheri teesi koolist kui Jumala teost, hariduse võrdsest kättesaadavusest – põhjuseks see, et Lutheri järgi on kõik kristlased vaimuliku seisuses – ning selle humanistlikust sisust. Lutheri ühest, seni veel tõlkimata jutlusest pärineb aga mõte, et kuigi laps kuulub vanematele, on ta samal ajal kogu ühiskonna varandus. Sellest ka meie ühine hool ja vastutus laste harimise eest. Eestlaste hariduspüüu juured on luterluses. Ja seda on omakorda  aidanud istutada köstrid ja pastorid. Juba 17. sajandi lõpuks oskas kolmveerand eesti rahvast lugeda.

Luteri nõue võimaldada rahval suhelda piibliga emakeeles viis eesti kirjakeele kujunemisele. Tõesti, kiri on tulnud (luterlikust) kirikust, nagu ka Kristiina Ross rõhutas, öeldes ümber üht Hando Runneli  vemmalvärssi: «Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.» Aga siit omakorda järeldub eestikeelsus kui üks eesti kultuuri  põhitunnustest. Keele kasutamise võimaluse väikseimgi ahendamine on hoop kultuurivõimelisusele.

Need nimetatud ja kaugeltki mitte kõik luterluse teened, mille läbi oleme saanud kultuurrahvaks, on piisav selleks, et ka usuväliselt tunnistada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku erilist asendit eesti ühiskonnas. Kirikus käimine ei pruugi olla ainult usutunnistuse järgimine. See võib tähendada ka austust «Lutheri pöörde» kui eesti kultuuri ühe lätte ees. Mäletan, et president Lennart Meri just sellisel motiivil võttiski ette tee kirikusse.