Rainer Kuuba: on paljuski juhus, et me praegu võru keelt riigikeelena ei kasuta

Võrukeelne ajaleht Uma Leht Foto: Lauri Kulpsoo

Tegelikult on see paljuski juhus, et eestlased praegu võru keelt riigikeelena ei kasuta. Keeleteadlased on leidnud, et just lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda juba umbes 2000 aastat tagasi. Teised läänemeresoome keeled, põhjaeesti hõimukeel nende hulgas, on märksa nooremad. Nii et praeguse Eesti territooriumil kasutati juba üle tuhande aasta kahte põlist läänemeresoome keelt, kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Soomekeelsena ilmus Piibel 1642. aastal ja umbes samal ajal hakati ka Eestis piiblit tõlkima nii lõuna- kui põhjaeesti keelde. Näiteks Urvaste pastor J. Gutslaff jõudis Vanast Testamendist tõlkida lõunaeesti keelde umbes kolmandiku, kuid põgenes 1656. aastal Vene-Rootsi sõja eest Tallinnasse ja suri seal järgmisel aasta kevadel katku.

Kõigele vaatamata edenes toona lõunaeestikeelse kirjasõna levitamine põhjaeestikeelsest pisut paremini. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Muide, võrukeelseks ei olnud võimalik seda raamatut nimetada, sest Võru linna ja maakonna asutamiseni jäi veel sada aastat. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal.

Lõunaeestikeelsena tervet piiblit (nii vana kui uus testament koos) välja ei antudki ning ka põhjaeestikeelsena ilmus see alles 1739. aastal ehk terve sajand hiljem kui soomekeelne piibel. Mis kõik oleks võinud minna teisti tolle 97 aasta jooksul? Ei saa välistada, et kui Gutslaff oleks elanud kauem ja saanud lõunaeestikeelse piibli valmis, siis oleks lõunaeesti keelest saanud meie riigikeel ning ka seda tänast Postimeest loeksime kõik praegu võru keeles, nimetades seda eesti keeleks.

Esimene ajaleht

Eestis oli veel üks ajaperiood, kus riigikeele kaalukauss oleks võinud kalduda võru keele kasuks. 1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest Vana-Võromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva Näddali-Leht. Ajaleht oli nii sisukas ja hea, et baltisaksa aadlike meelest ei olnud lehte lugevad talupojad härrade suhtes enam nii kuulekad, kui oodati.

Aadlikud kirjutasid tsaarivalitsusele ajalehe kohta kaebekirju, mille tulemusel käskis toonane tsaar Aleksander I juba sama aasta lõpus lehe trükkimise lõpetada ning kõik ilmunud lehenumbrid hävitada. Jällegi me võime fantaseerida, et kui leht ei oleks olnud nii hea ja ei oleks mõisnikke nii palju ärritanud või kui tsaar ei oleks käskinud lehe väljaandmist lõpetada, võib-olla oleks põhjaeestikeelse Perno Postimehe asemel alanud meie rahvuslik ärkamine hoopis lõunaeestikeelsest Tarto maa rahva Näddali-Lehest.

Tõenäoliselt oleks sel juhul praegu kultuuriministeeriumi all Vana Võrumaa kultuuriprogrammi asemel Vana Harjumaa kultuuriprogramm, antaks välja tallinnakeelset Oma Lehte, rahvusringhääling teeks iga nädal viis minutit tallinnakeelseid raadiouudiseid jne. Võru keelt ei olekski siis sellise nime all olemas, sest selle asemel oleks öeldud lihtsalt eesti keel.

Kusjuures mõiste «tallinna keel» oli kunagi täiesti kasutuses. 1885. aastal ilmunud «Vastse võru keele ABD raamatu» eessõnas kasutas aabitsa autor Johann Hurt võru keele kõrval tallinna ehk kirjakeele mõistet. Hurt toona sellist mõistet nagu «eesti keel» ei kasutanud.

Põhjaeesti keele tõus

Oletused oletusteks. On ajalooline paratamatus, et rahvusliku ärkamise ajaks 19. sajandi keskel oli põhjaeesti keel paremas positsioonis kui lõunaeesti keel. Arusaadavatel põhjustel rõhutati Vene tsaaririigi viimastel aastakümnetel üleüldisele venestamisele vastuseismisel eesti rahvuse ühist keelt.

Samamoodi oli noore Eesti Vabariigi loomisel oluline kõnelda ühest riigist, ühest rahvusest ja ühest keelest. Ka okupatsiooniaastatel arvati, et Nõukogude Liidu venestamispoliitika vastu peab eesti keel olema ühtne ning kardeti, et eesti keele standardist erinevad väiksemate piirkondade omakandikeeled teevad eesti keelt nõrgemaks. Võru keele kasutamist halvustati, naeruvääristati ning mõnel juhul isegi karistati  kokku umbes 100 aastase perioodi jooksul, kuid ometi jätsid võrokesed oma koduse keele igapäevases suhtlemises alles.

Praegusel ajal ja üha globaliseeruvamas maailmas võiks see olla kõigile eestlastele õpetlik fenomen, kuidas oma keelt hoida olukorras, kus üldine keeleruum (riigihaldus, haridus ja meedia) on olnud juba mitme põlvkonna jooksul muus keeles kui kodune põline keel.

Vaatamata võrokeste kangekaelsusele oma keele kasutamisel ei ole võrokesed sugugi rohkem venestunud võrreldes ühtse eesti keele eest seisjatega, kusjuures kõik võrokesed oskavad ka eesti keelt. Aeg-ajalt võib isegi tajuda, kuidas osa võrokestest väärtustab oma kodust kaasasaadavaid kahte keelt rohkemgi kui mõni osa põhjaeestlastest eesti keelt inglise-soome-vene-eesti mitmekeelses keelekeskkonnas.

Keelte erinevus

Võru keel on kaunis elujõuline praegugi ning pidevalt juhtub rohkem või vähem naljakamaid arusaamatusi võrokeste ja põhjaeestlaste vahel. Ma ei hakka tooma näiteid võrukeelsetest sõnadest, milliseid eesti keeles olemaski pole, kuid on ka sõnu, mis Põhja- ja Lõuna-Eestis on eri tähendusega.

Näiteks tahtis kord üks põhjaeestlasest proua liinibussiga kuhugi sõita, kuid piletit ostes ei öelnud peatuse nime piisavalt selgelt ning võrokesest bussijuht palus tal peatuse nime täpsustada, küsides: «Kohe?» (eesti keeles tähendab see «kuhu?»). Jäid siis mõlemad naeratades üksteisele otsa vaatama ja ootama – üks ootas peatuse nime kordamist, teine kohest pileti väljatrükkimist.

Kuuldes sõnu «nilbõ tii» tekib põhjaeestlasel reeglina tunne millestki väga eemaletõukavast, kuid võrokese jaoks tähendab see igatalvist tavalist libedat teed. Kui võrokesed kõnelevad kellegi «karistamisõst», siis peetakse silmas hoopis hoiatamist. Kui võrokene palub põhjaeestlasel midagi teha ja küsib juurde «kas sa mõistat?», siis seda ei küsita mitte arusaamise, vaid oskamise kohta.

Facebooki-kasutajatel võib olla huvitav teada, et praegusel ajal tavaliseks saanud «like»-nimega ikoonile klikkimine toob võrokestele sageli muige näole, sest võrukeelne «like»  tähendab eesti keeles «märg». Selliseid näiteid võib tuua väga palju.

Eestlastele meeldib rõhutada, et Eesti põhiseaduse preambulis on viide meie rahvuse ja kultuuri püsimise vajalikkusele. Kuid vähesed teavad, et selle punkti lisamine oli samuti ajalooline juhus ning sai teoks tänu kahele võrokesele.

1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamise töögruppi kuulunud  Kaido Kama sattus õigel ajal juttu ajama oma vana sõbra, endise metsavenna Alfred Käärmanniga, kes muuhulgas juhtus küsima, kas põhiseaduses on juttu ka eesti rahvusest ja kultuurist. Kama pidi tunnistama, et pole ning et Käärmanni mõte tuleb põhiseadusesse kirja panna. On tõenäoline, et kui nende kahe  võrokese vahel ei oleks omal ajal see teema jutuks tulnud, ei oleks meie põhiseaduses praegu seda punkti, mida peetakse vaat et kõige olulisemaks Eesti Vabariigi eesmärgiks.