Juhtkiri: Ameerika presidendivalimistele maailmalõppu ei järgne

Donald Trump Foto: SCANPIX

Tuhandeid aastaid on leidunud neid, kes usuvad, et ühe või teise sündmusega saabub terve maailma häving, traditsiooniliselt on seda oodatud näiteks seoses aastatuhande vahetumisega. Seni on maailmalõpu ootus kulgenud ikka ühe ja sama mustri järgi: oodatud lõppu ei järgne ning igapäevaelu jätkub vana rada pidi.

Maailmalõpp ei saabu ka Donald Trumpi valimisega Ameerika presidendiks. Tegemist on ajaloolise hetkega, kuna esimest korda võidab süsteemiväline kandidaat, inimene, kes pole kunagi olnud üheski riigiametis, kes seni on olnud poliitikas tegev vaid rahastajana.

Trumpi puhul on tegemist tugeva ja intelligentse isiksusega, kuid tema nõrkuseks on kogemuse puudumine. Erinevalt tema vastaskandidaadist Hillary Clintonist, kes poliitikas juba aastakümneid, on tema kogemus piirdunud ettevõtluse ja reality-show'dega. Teatud mõttes näitab ka tema valimisvõit tänapäevase ühiskonna irdumist reaalsusest – paljud valijad pole selgelt võimelised tegema vahet reaalsusel ja reality-show’l.

Ameerika sees oodatakse uuelt presidendilt eelkõige seda, et ta tegeleks sisepoliitikaga, ning Trumpi peamine valimislubadus on olnud töökohtade tagasitoomine Ameerikasse. Nagu mujalgi läänemaailmas, on ka Ameerikas viimastel kümnenditel kannatanud traditsioonilised tootmispiirkonnad, kus tööta jäänud inimestel on pikka aega olnud valida, kas kolida ära või elada mitte just kuigi suure töötu abiraha najal.

Donald Trumpile on pandud väga suured ootused: talt ei oodata rohkem ega vähem kui kadunud Ameerika unistuse tagasitoomist. See tähendab, et taastuks usk sellesse, et kui palju tööd teha, on võimalik tagada endale ja oma lähedastele väärikas ja materiaalselt kindlustatud elu. Trump võitis teisipäeval, kuna tal õnnestus inimesi veenda, et see on võimalik, favoriidiseisuses Clinton kaotas, sest temal see ei õnnestunud.

Väljaspool Ameerikat on kõige põletavam küsimus, milliseks kujuneb uue presidendi välispoliitika, mis Ameerika sees mängib teisejärgulist rolli. Trumpi kampaania eelvalimistel ja heitluses Clintoniga oli üles ehitatud nahaalsele populismile, vastandumistele ja isiklikele solvangutele. Tema ettevaatamatud väljaütlemised panid muretsema väga paljud Ameerika liitlased.

Kuid Ameerika presidendi roll erineb oluliselt süsteemivälise kandidaadi rollist, kes kõik oma teel hävitab. Trump ja tulevane asepresident Mike Pence on viimastel kuudel tegelenud varasema silumisega, näiteks on mõlemad korduvalt kinnitanud 10-miljonilise Ameerika poola kogukonna esindajatele, et Ameerika ei jäta oma Ida-Euroopa liitlasi kaitseta ja senine kaitsekoostöö (mh raketikaitse loomine) jätkub.

Selge, et Trump vanaviisi jätkata ei saa. Laias laastus üldistades on tema presidendiajal kaks võimalikku stsenaariumi. Temast võib kujuneda ebapädev juht, kes oleks rohkete lobistide lükata-tõmmata, kellel tekiks konflikt parlamendi kahe koja ja kõrgete riigiametnikega. Tulemuseks oleks kaos ja see, et väljaspool Ameerikat toimuv ei pälviks tähelepanu.

Teine ja tõenäolisem variant on, et Trump võtab vabariiklaste tüüpilise välispoliitilise joone Ameerika huvide kaitseks ning toetab liitlasi. Viimasele stsenaariumile aitab kaasa see, et vabariiklased saavutasid teisipäeval enamuse nii senatis kui ka Kongressis. Sellele viitab kaudselt ühtlasi asjaolu, et Trump, erinevalt Clintonist, on olnud sõjaväe- ja luuretaustaga inimeste soosik. Ametisolevasse presidenti Barack Obamasse on suhtunud nad suure skepsisega.

Veidi kummalistel asjaoludel kujunes enne valimisi Trumpist Venemaa ja selle piiritaguste vasallide ja lihtsalt eksootikaarmastajate soosik. Ka meil Eestis. Siiralt uskuda, et Trump sõbrustaks Putini Venemaaga, võivad vaid naiivsed või põrunud. Arvestades Trumpi temperamenti ja nartsissismi kalduvat iseloomu, oleks Clintoni käitumine ka Kremli jaoks palju etteaimatavam. Ta võib minna palju kergemini näiteks Vene lennukite allatulistamisele Süüria kohal ja põhikaalutluseks selle otsuse vastuvõtmisel võib kujuneda tema enda reiting.

On vähetuntud fakt, kuid kui viimati oli vabariiklane Valges Majas, hoiatas ta, et alustab lennukikandjatelt õhulööke Thbilisile lähenevatele soomukikolonnidele. See mõjus. Võib-olla ongi ohumärk hoopis pigem see, et kahe suurima tuumariigi etteotsa on ühel ajal sattunud tüpaažilt sarnased riigijuhid. Jääb üle loota, et Trumpi puhul oli sellise imidži kujundamise taga teadlik strateegia presidendivalimiste võitmiseks.