Kalle Muuli.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Isamaa ja sotsiaaldemokraatide otsus lõpetada koostöö Reformierakonnaga ja alustada valitsuskõnelusi Keskerakonnaga on üks suuremaid poliitilisi pöördeid taasiseseisvunud Eesti ajaloos, kirjutab riigikogu liige Kalle Muuli (IRL).

Tellijale Tellijale

Üle kümne aasta järjest on Reformierakond valitsenud Eestit, vastandudes Keskerakonna venemeelsele ja korrumpeerunud esimehele Edgar Savisaarele. Kui te meid ei vali, siis saate Savisaare!

Samal põhjusel on ka Isamaa ja sotsid alati olnud ainult Reformierakonna valitsuses. Reformierakond on sel sajandil kaks korda Keskerakonnaga koos valitsenud (2002–2003 ja 2005–2007), aga Isamaa ja sotsid pole seda kunagi teinud. Takistuseks on olnud eelkõige just Savisaar, mitte niivõrd maailmavaatelised erimeelsused.

Eelmisel kümnendil oli Reformierakond veel väga edumeelne erakond. Paljud säravad ideed ja suured teod said omal ajal alguse just sealt. Aga juba peaminister Andrus Ansipi paaril viimasel ametiaastal hakkas Reformierakond valitsemisest väsima. Konkurentsi puudumise tõttu sai 2014. aastal võimule pääsenud uue põlvkonna kinnisideeks ettevaatlik mittemidagitegemine ja võimul püsimine poliittehnoloogiate abil.

2015. aasta valimisteks oli Reformierakond end ilmselgelt ammendanud ja valitsus vajas värskendust, aga lihtsalt polnud kedagi, kes teda asendaks. Savisaar püsis Keskerakonna eesotsas vankumatult nagu prunt konnatiigi tammi ees. Kui Vene ohuga ja Savisaarega ära hirmutatud rahvas 1. märtsil 2015 Reformierakonna taas võimule valis, oli Isamaal teoreetiliselt kolm võimalust. Esiteks, jääda opositsiooni. Teiseks, teha valitsus Keskerakonnaga (ja sotsidega). Kolmandaks, teha valitsus Reformierakonnaga (ja sotsidega).

Kaks esimest võimalust ei tulnud tegelikult kõne alla, sest mõlemal juhul oleks Savisaar pääsenud valitsusse. Kui Isamaa oleks opositsiooni jäänud, polnuks Reformierakonnal praktiliselt võimalik moodustada valitsust ilma Keskerakonnata. Savisaare pääsemine riigitüüri juurde oleks kõige muu halva kõrval tähendanud ka seda, et ta oleks veel kauaks jäänud erakonna etteotsa.