Sergei Metlev: keset erilist Eesti põlvkondade heitlust

Sergei Metlev Foto: личный архив

Põlvkondadevahelise heitluse teema tekkis vist samal ajal ratta leiutamisega. Sellele vaatamata elab Eesti ühiskond praegu üle haruldast põlvkondade konflikti. Kahe reaalsuse – Eesti Vabariik ja ENSV – vahetumise tingimustes sirgunud praeguste 25–30-aastaste põlvkond astub pärisellu ja hakkab reegleid kujundama. 

Miks praegu alanud ja veel paar kümnendit kestev põlvkondade konflikti episood on nii eriline? Kuulus vene kirjanik Ivan Turgenev (1818–1883) lõi silmapaistva teose «Isad ja pojad», kus põhimõttekindel eruohvitser Pavel Kirsanov ei suutnud mõista vennapoja nihilistist sõpra Bazarovit, kellele traditsioonid on tüütu igand. Kirsanov arvab, et Bazarovi väljaütlemiste taga laiutab tegelikult tühjus.

Ma ei tea, aga tundub, kirjanik mõistis, et ta ei ütle midagi uut. Eesti ühiskonna põlvkondade praegune konflikt on oma olemuselt unikaalne, sest see on tekkinud ainulaadsetes ajaloolistes tingimustes. Riigikorra ja baasväärtuste muutmise protsess ei lõppenud 20. augustil 1991, vastupidi, tol hetkel sai  võimalikuks muutus päriselt teoks teha. Vabaduses sirgunud põlvkond peab arvestama, et ta ise ongi esimene pärismuutus, mida paljud ei võta avasüli vastu.

Kui riik taastati, mõisteti vabaduse taastamise all eelkõige seda, et tuleb lahti saada võõrvägedest, anda hinnang okupatsioonile, kehtestada eesti keele prioriteet ja leida tee vaba maailma riikide juurde. Vabaduse käsitlus oli pigem riiklik, sest ilma riikliku kaitseta ei suudaks ükski tulevikulootus ellu jääda ja riiklik kaitse tuli nullist üles ehitada. Lootus võinuks hävida sisetülide, välissurve või banaalselt allilma ambitsioonide tõttu. Nendel põhjustel oli riigikeskne vabaduse tajumine ka õige.

Paljud poliitilised otsused, mis praegu tunduvad päris jõhkrad, olid tol hetkel vajalikud. Mitmed demokraatiad on hukkunud, sest alguses ei arvestatud, et kaosest ei saa pehme käega midagi püsivat teha. Kaosesse pistetud käsi peab olema kindel, kuid samas olema valmis taanduma kaose lõppemise hetkel. Jah, olukord põhivabaduste ja inimõiguste tagamisega oli aastal 1995 vilets, kuid siht oli alati silme ees – inimlikum õigusriik. Nii et Eestil läks õnneks. Mitmes teises nõukogudejärgses riigis otsustas käsi, et onupojalikkus ja korruptsioon on parem kui rahva teenimine. Siht läks paigast ära.

Nüüd on vabaduse tähendus ja rõhuasetused muutumas, sest vabaduse põlvkond tegutseb väljakujunenud riigi tingimustes. Eestlus on muutumas suuremaks, sest me ei ole enam totaalses kaitsepositsioonis (või ei peaks enam olema).

Vabaduse lapsed teavad, et riiklikku vabadust tuleb kaitsta. Samas peavad nad sama tähtsaks inimese isikliku vabaduse hoidmist ja kaitsmist. See avaldub sotsioloogilistes faktides: enamik noori inimesi ei näe kooseluseaduses suurt probleemi, nad peavad liikumisvabadust üheks suurimaks hüveks ning ei kipu mõistma kunsti või julge eneseväljenduse üle karmi kohut.

Ja siit tuleb pauk! Reserveeritumad inimesed võivad uut vabaduse käsitlust hukka mõista (möönda tuleb, et loomulikult jagavad uut käsitlust ka paljud kesk- ja vanemaealised, kuid üldistada on siiski võimalik). Teele pannakse küsimus à la «Miks Eesti väärtused ja traditsioonid ei sobi?». Ma ei välista üldse, et meil on ka täisnihiliste, kellele peale oma hääle kõla midagi ei sobi. Jutt pole nendest. Siin tuleb see kurv – haridust saanud vabaduse esimene põlvkond tajub väärtusi teistmoodi, sest üleminek ühest reaalsusest teise oli järsk.

Näen siin kahe vabaduskäsitluse kokkupõrget. Ühelt poolt on neil väga palju ühist: keegi ju ei sea põhimõtteliselt kahtluse alla, et kehtiv Eesti riigikord on meile vajalik. Pärast seda tõdemust muudavad põlvkonnad tooni ja asuvad vaidlema. Ilmselt parim näide on migratsioon. Sotsiaalselt avatum ühiskonnaosa ei kiirusta kartma. Nõukogude migratsioonilainet mäletav ühiskonnaosa seostab aga kaht ajaloolist hetke ja näeb ohtu väga suurena.

Kuidas selles veendumuste, kogemuste ja hoiakute puntras saada sõõm värsket õhku? Isiklikult püüan suhtuda protsessi nii: tirides ennast sealt jõuga välja, et tekiks mingigi distants. See on raske, kiusatus olla oma põlvkonna esirinnas on loomulikult suur. Esirinnas olemise põhiline probleem seisneb sellest, et see tekitab illusiooni, nagu sa sõidaks helikiirusel ajaloo veduri katusel. Sedasama arvas Turgenevi kangelane noorhärra Bazarov.

Tulevik on alati suurem kui minevik. Kui kujutame meie rahva minevikukogemusi ette hiiglasliku kristallina, siis matemaatika reeglite järgi peaks see ju mahtuma veelgi suurema tulevikukristalli sisse.

Eesti omad väärtused – eestikeelsus, kultuur, kohalikud omapärad ja traditsioonid – on kallid igaühele meist, kes tunneb sidet selle maaga. Vanade roomlaste mõttemaailma üks olulisemaid väärtusi oli põlvkondadevaheline side. Hea roomlane oli see roomlane, kes soovis olla väärikas lüli oma suguvõsa pikas ahelas.

Tol ajal peeti suguvõsa au olulisemaks kui elu. Nüüd see nii ei ole – poeg ei vastuta isa tehtu eest ja see on humanistlik. Kuid miskit oleme roomlastelt üle võtnud. See on lugupidamine meie eelkäijate kogemuse vastu. Praktilises elus tähendab see lihtsaid asju – ära korda vigu, võta parim. Ära õigusta, kui minevikus pandi toime kurjust. Ükski teadmine, mida meie oleme omandanud, ükski uus lähenemine või leiutis ei ole tulnud tühjusest. Uus on avastus, mille vundamendis on vana vaatlemine.

Niisiis Eesti omad väärtused on tegelikult raamistatud üldinimlike väärtustega. Eelkõige kanname inimese kõrget staatust, alles pärast oleme kodanikud ja rahvuse kandjad (teistsugune järjestus on tekitanud liiga palju hädasid). Eestis aset leidva põlvkondadevahelise sõdimise ületamise vahendina näen kodaniku staatusest tulenevat uut eestlust ja uut vabaduse ideed, mille vundamendis on vabaduse käsitlus, mida pidasid kalliks ja kaitsesid eelmised põlvkonnad. Välja võib tuua kolm punkti:

EESTI riiki on vaja mitte ainult eestlaste kui rahvuse püsimajäämiseks, vaid ka selleks, et see rahvus saaks reaalselt kasutada põhiseadusega antud vabadusi ja õigusi. Keerulises maailmas vajame oma maja, kus ettevõtlikud saavad rühkida tähtede poole, nõrgad aidatakse järele ning kus inimeste privaatala ühiskonnas austatakse.

EESTI riik ei pea mitte ainult hoidma ja kaitsma eesti keelt ja meelt, vaid tegema need kvaliteedilt ja arvudes suuremaks. Eestlaseks laiemas tähenduses võib saada igaüks, kes tunneb, et see keel ja see meel on ka tema osa. Siin on ka põlvkondade alamkonflikt – venekeelsed noored on lahkteel. Neil on selles käsitluses oma väärikas koht, lihtsalt paljud neist ei pruugi seda veel mõista.  

EESTI riik ei ole pelgalt sümboolne saavutus. Eesti on tema inimeste tahte, pürgimuste, aga ka valu ja kaotuste summa. Eesti on kollektiivne vaim, mis loob toimivat e-riiki või annab võimsatele loojatele nagu Arvo Pärt võimaluse oma tiibu sirutada. See on meie panus inimkonda. Peame olema teistele eeskujuks ja taotlema vaimset mõju. 

Eespool sõnastatud lähenemised võiksid tagada, et praegune terav Eesti põlvkondadevaheline konflikt muutuks jälle harilikuks. Mõlemad «osapooled» peavad mõistma, et nad ei pea millestki loobuma, küll aga täienema.

Lippudega ringi jooksmine ja USA või mõne teise ühiskonna reaalsuse tuim transplanteerimine Eestisse (vt võõras diskursus «valge keskealine mees») toob üldise kasu asemel sisesõja. Miks revolutsionism (koondsõna igasugustele rumalatele poliitilistele tõmblustele) on pidevalt läbi kukkunud? Sest see on sügavas vastuolus inimloomusega. Ka sündinud laps peab läbima väga erinevaid kasvuetappe, et muutuda harituks ja mainekaks ühiskonna liikmeks.

Eesti põlvkondade heitlus kasvab välja meie ajaloo eripäradest ja meie võimest maailma mõjutusi vastu võtta ja filtreerida. See protsess on omapärane. On väga lühinägelik arvata, et mõnes vanas demokraatlikus riigis populaarne teema on otse kohaldatav Eestis. Ma ei arva sugugi, et Eestil on oma eriline teekond (seda retoorikat viljeleb Putini režiim), oleme väga avatud ja ennast läänemaailma osana selgelt positsioneerinud. Samas see ei tähenda, et tuleb loobuda eneseanalüüsist ja oma identiteedist.

Alguses mainitud Turgenevi romaan «Isad ja pojad» lõppeb osalt kurvalt. Kõigiga vaielnud noor nihilist Bazarov tegeleb meditsiiniga ja siis sureb nakkushaigusesse. Teose sõnumi võtavad kokku sõnad, mille lõpetuseks vabatõlkes toon: «Kui iganes kirglik, patune, mässav süda ei peituks selles hauas, vaatavad tema peal kasvavad lilled segamatult oma süütute silmadega meile otsa. Mitte ainult igavesest rahust pajatavad nad meile, vaid «ükskõikse» looduse rahust, nad jutustavad ka lepitusest igavesest ja elust igavesest.»

Põlvkondade vaidlus pole üldiselt ei hea ega halb. See lihtsalt on. Ja see peab edasi viima.

Head põlvkondade vägede esindajad! Teie kaevikute vahel on söögilaud kaetud, tulge, istuge ja vestleme igavesest ja hetkelisest, mis Eestit edasi viiks.