/nginx/o/2016/11/08/6049015t1hfb9b.jpg)
Donald Trumpi ja teiste temasuguste tõusu taga terves maailmas on keskse faktorina usaldamatus avalike institutsioonide, olgu neiks siis valitsused, omavalitsused kohtud või meedia, suhtes. Ja kuni kestab kriis, suudavad sellised juhid rahvast kõnetada, ükskõik, millised on valimistulemused, kirjutab antropoloog Janine R. Wedel.
Kriis ei ole midagi uut. Ühendatud rahvaste organisatsiooni (ÜRO) foorumi 2007. aasta uuring näitas kõikjale tungivat mustrit: viimasel neljal aastakümnel on pea kõigis niinimetatud arenenud, industrialiseerunud demokraatlikes riikides valitsuse usaldusväärsus rahva silmis langenud. 1990ndatel hakkas see langema isegi sellistes tugeva demokraatiaga riikides nagu Rootsi ja Norra.
Ameerika Ühendriikides näitab viimane Gallupi institutsioonide usaldusväärsuse küsitlus, et 1970ndatega võrreldes on 17 mõõdetavast institutsioonist 12 usaldamine langenud suisa kahekohalise arvu väärtuses protsendipunkte. Langejate hulka kuuluvad nii pangad, kongress, president, koolid kui ajakirjandus ja kirik, ülejäänutest vaid nelja usaldusväärsus on tagasihoidlikult kasvanud, märkimisväärset tõusu on näinud vaid üks – armee.
Sotsiaalantropoloogina, kes töötas kommunismi hääbumise aastail Ida-Euroopas, sain esireast jälgida, mis juhtub ühiskonnas, kus puudub usaldus. Rahvas vaatas institutsioone sügava umbusuga ja taganes väikestesse tihedalt seotud ja suletud sotsiaalsetesse ringidesse, kuhu kuulusid sõbrad, sugulased ja mõttekaaslased, kellele toetuti nii uudiste vahetamisel kui paljus muus. Noortel polnud just kuigi palju põhjust oma tulevikku investeerida ja nende vanemad vandusid hirmutava kiirusega alla enesehävituslikkusele: nii suitsidaalsusele kui erinevate mõnuainete kuritarvitamisele.
Praegu võib nii USAs, Euroopas kui mujalgi näha sarnaseid ähvardavaid trende. Majandusteadlaste Anne Angus Deatoni mullune uuring näitas, et USA madalama haridustasemega keskealiste meeste suremus kasvab – tendents, mida on nimetatud ka meeleheitesurmade laineks.
Samal ajal lükkab USA millenniumi põlvkond (sündinud 1982 kuni 2004) edasi abiellumist, kodu ja auto soetamist ning paljud neist väidavad, et edasilükkamisest saab püsiolek. Pärast 1940ndaid aastaid pole kunagi veel nii palju USA noore elanud koos vanematega ja paljud neist teenivad elatist erinevate juhutöödega, mis ei taga mingeid hüvesid ega kindlustatust
Tulemus on, et üha suurem hulk inimesi tunneb end tõrjutuna. Uksed, mis olid neile kunagi avatud, on sulgunud ja nende usk sellesse, et avalikud institutsioonid nende huve esindaksid, on märkimisväärselt kahanenud. Paljud neist vaatavad lunastust otsides valitseva korra vastaste liikumiste ja isikute poole, nagu seda on Trump.
Sama tendents paistab silma ja Euroopas lahvatanud eliidi- ja süsteemivastases raevus, mida peegeldab Brexiti referendum Ühendkuningriigis, parempopulistliku Alternative für Deutchland tõus Saksamaal, Rahvusrinde liidri Marine Le Peni tugev esinemine Prantsusmaa presidendivalimiste kampaanias ning Austria valimised, kus esimest korda pärast Teist maailmasõda ei jõudnud lõppvooru ükski establishment'i esindav kandidaat.
USAs usuvad paljud valijad – mitte põhjendamatult – et süsteem on kallutatud. Demokraatia ja usaldamatus võivad aga olla ohtlik kooslus, sest rahvas, kes astub vastu keerukatele poliitilistele ja majanduslikele küsimustele, ei suuna oma viha sugugi alati õige sihtmärgi pihta.
Sügavad majanduslikud ja tehnoloogilised muutused viimastel kümnenditel – erastamine, dereguleerimine, digitaliseerimine ja finantsialiseerumine – on üha enam toetanud eliiti ja võimaldanud sel lihvida oma poliitilise mõju kasutamist mõttekodade ja filantroopide toel; varjatud lobitöö ja protsesside mõjutamisega; meedia abil; kampaaniate rahastamisega; ja kokkuhoiuga avalikelt teenustelt, mille abil edendada oma huve. See niinimetatud uus korruptsioon, mis on tavaliselt tehniliselt võttes seaduslik (eesti vaste oleks JOKK - toim) on läbipaistmatu ja usaldust tugevalt õõnestav.
Vähene usaldus koos üha kasvava varandusliku ebaõiglusega aitavad selgitada, kuidas võivad valijad kalduda toetama Trumpi-sugust kandidaati. Eriti kui nad elavad isiklikes infouniversumites. Facebooki ja Twitteri algoritmid kinnitavad iga huvigrupi eelarvamusi ja sorteerivad välja nii vastumeelseid vaateid kui fakte. Digitaalajastu on loonud isolatsiooni, mis iroonilisel kombel ei erinegi kuigi palju kommunistlike režiimide viljeletust.
Tulemus on hirmutavalt tuttav igaühele, kes uurinud Ida-Euroopa ajalugu. Sarnaselt Vladimir Putiniga toetub ka Trump vaenulikkusele ja vihale, ekspluateerib nostalgilisi igatsusi ja natsionalismi ning leiab mugavalt patuoinaid nende seast, kes niigi haavatavas olukorras, nagu seda on immigrandid. Samamoodi nagu Venemaal, on ka Ameerika pettunuid julgustatud ahistama ja demoniseerima juba marginaliseeritud inimgruppe.
Õitsva ühiskonna elujõu allikas on usaldus ja suur osa lääneriike vajab ses suhtes hädasti uut verd. Lääne poliitilised süsteemid jäävad aga vinduma seni, kuni privilegeeritud eliit tunneb end piisavalt ohustatuna, et lõpetada hüvedest ilmajäänute ignoreerimine.
Janine R. Wedel on antropoloog ja George Masoni ülikooli poliitika ja riigiteaduste instituudi professor. Ta on kirjutanud ka raamatu «Unaccountable: How the Establishment Corrupted our Finances, Freedom, and Politics and Created an Outsider Class.»
/nginx/o/2016/11/08/6052801t1h6590.png)