Šamaanirännakul dukhade juures unes ja ilmsi

Dukha Nuamdorj ja tema mongolist naine Khongorzul. Foto: Rene Türk

Nägin mõni aeg tagasi unes, et olen hiigelsuur tumeda nahaga hobune. Istun koolisaali kõrguses ruumis baarileti ääres, üks karvane jalg koketselt üle teise tõstetud, ja naudin pitsikest Vana Tallinna.

Augusti lõpus Roy Strideri reisiseltskonnas jahukotina väikese poolmetsiku mongoolia hobuse seljas rappudes tuli see unenägu meelde. Ei mingit poosetamist ega Vana Tallinna. Hirm kukkumise ees. Hirm, et hobune ei kuuletu ja hakkab märatsema. Uhkus, et jään sadulasse.

Meie 11-liikmelises reisiseltskonnas, kes taigasse dukhade juurde tahtis jõuda, on mõnel üksikul ratsutamiskogemus. 32 hobust ja palju inimesi: pakihobused, mongolitest hobusemehed, meiega Ulaanbaatarist kaasa tulnud reisijuhid Baigalmaa ja Oggy. Roy nägu on väga väga murelik, kui hobused kohati kobades ja kividel komistades järske tõuse ja langusi läbivad. Budistlikud palved, mida ta meie kaitseks teele saatis, on abiks. Me kõik jõuame taigast tagasi tervena. Isegi hobused meie all.

Ungern von Sternberg ja Tšingis-khaan

Kui Carl Gustav Jung 1920. aastatel esimest korda Põhja-Aafrikasse jõudis, olevat ta õhus verelõhna tundnud. Verelõhna võiks tunda ju ka Mongoolias – Eesti juurtega parun Roman Ungern von Sternberg piinas ja tappis siin 1919–1921 budistliku impeeriumi rajamise nimel tohutu hulga inimesi. Hull parun lasi tappa ka kõik ette jäänud juudid.

Kummaline, aga kui me oma mongoli saatjatega hullust parunist juttu teeme, kuulen meie hääles kõlamas väikest uhkusenooti – kas ikka teate, et see julm mees oli Eestist pärit? Mongolid on uhked sadu tuhandeid tapnud Tšingis-khaani üle, paljud venelased kipuvad üha enam taaslooma kangelasmüüti võimsast Stalinist, olgu siis meil vähemasti Roman Ungern von Sternberg?

Nojah, ta ei olnud ju eestlane. Tapad ühe või mõne – oled mõrtsukas. Tapad tuhandeid või miljoneid – saad kangelaseks. Meie Kalevipoeg lõi joomingu käigus soome sepa vanima poja maha. Lihtlabane mõrtsukatöö.

Dukhadele jätame lahkumisel maiustamiseks Kalevipoja šokolaadi ja selgituseks lisame, et ümbrispaberi peal on meie Tšingis-khaan...

Eelmise šamaani tapsid joomakaaslased

Noraan Nuur. Roheline järv. Piirkond, kus dukhasid elab praegu ühtekokku 27 perekonda. Enamik neist on liikunud oma põtradega sügavamale taigasse. Laagripaika, mis järvekese kaldale rajatud, on jäänud vaid kaks väikest peret. Khongorzul (20-aastane Ulaanbaatarist pärit neiu) ja tema mees, 24-aastane dukha Nuamdorj moodustavad ühe. Teine perekond koosneb samuti vaid kahest inimesest: 47-aastane naisšamaan Ariundelger elab jurtas koos 20-aastase poja Shijiriga.

Ariundelger on mongoli keelt rääkiv naine, aga oma kolm lühikest laulu, mida ta mäletab, laulab ta mulle kaamerasse tõva keeles. Nagu kõigil hääbuvatel rahvastel, elab ka siin keel kõige kauem lauludes.

Muidugi räägivad kõik kolm laulu põhjapõtradest. Esimene põhjapõtradest, kes liiguvad ühest kohast teise. Teine põhjapõdrast ja selle pojast. Kolmas on laul, mida laulis ema, kui Ariundelger oli väike laps. Seegi räägib põhjapõdrast.

Ariundelgeri vanaema ja vanaisa olid pärit Tõvast, küllap jäid nad Mongoolia poolele sel hetkel, kui piir Nõukogude Liidu ja Mongoolia vahel 1940. aastatel reaalsuseks sai. Enne seda liikus hõim vabalt kahe riigi vahel.

Ariundelgeril on kolm last. Poeg Shijir, kellega ta jurtat jagab, on talle suureks toeks ja autoriteediks. Ta ei pane isegi šamaaniriideid selga ega võta trummi kätte enne, kui poeg on selleks loa andnud.

Ariundelgeri venna, kes oli dukhade mõjuvõimas šamaan, tapsid joomakaaslased eelmise aasta novembris Möröni linnas. See on põhjus, miks Ariundelger ei tohi kolm aastat šamaaniriitust läbi viia. Siiski paneb ta õhtul oma jurtas poja abiga šamaaniriided selga ning soovib õnne ja head elu kõigile mongoolia inimestele. Pühib meist kõigist kireva šamaaniluuaga kolm korda üle ja lubab meie reisiseltskonna liikmetel endale küsimusi esitada. Vastab neile, kasutades abivahendina 41 kivikest.

Roy küsib, millal lõpeb maailma mürgitamine? Mitte kunagi, vastavad vaimud 41 kivi abil Ariundelgerile. Riho uurib, mida me saame teha, et muuta maailma paremaks? Mõtle, enne kui midagi teed, vastavad vaimud.

Riho käis dukhade juures juba Eestis

Riho ei ole mingi tavaline mees. Riho on raudmees, triatlonide läbija ja šamaan nimega Otisir Otisir. Minu jaoks on see esimene kord eesti šamaaniga kohtuda. Õnneliku juhuse läbi toimub kohtumine dukhade šamaani juures.

Muide, Riho käis dukhade juures rännakul veel Eestis olles. Temale oli kõik juba tuttav, kui kohale jõudsime. Mägi oli natuke teise koha peal, põtrade asend oli sama, jõgi voolas ka sama koha peal. Koguni paaril ööl käis Otisir Otisir enne meie ühist reisi siin šamaanirännakul ja sai teada, et meid oodatakse. Kohalik šamaan oli noogutanud, andnud julgustava märgi. Selle kõige põhjal pani Riho enda jaoks peas kokku tulevase reisi treileri.

Minule toob see meelde, et olen unes oma unenägusid lühemaks monteerinud, kui need liialt venima hakkasid. Et oleks põnevam vaadata. Aga mitte seda, milles ma hobune olin ja Vana Tallinna limpsisin.

Riho on šamaanirännakutel kohtunud Miki-Hiirega. Universumil olevat hea huumorimeel. Lõuna-Ameerikasse saatis Riho raske haigusega patsiendile väeloomaks appi alligaatori. Patsient oli vajanud radikaalset sekkumist ja kes siis veel radikaalsemalt sekkub kui alligaator. Patsient tervenes.

Silmavalu põhjus peitub kõhus

Ariundelger väsib meie juuresolekust. Ta on küll alles 47-aastane, ent näeb välja palju vanem. Silmad teevad talle muret juba pikemat aega, need on põletikus ja valutavad. Meie seas on õnneks arste ja arstidel korralikud reisiapteegid kaasas. Kahte sorti tilkasid tilgutab doktor Maris Ariundelgeri silma. Nendest paistab abi olevat.

Tagasihoidlikkuseks pole põhjust, meie seas on suure väega inimesi. On šamaan Otisir Otisir, on budist Roy, on doktorid Maris ja Annika, on laulja Lenna, ajakirjanik Ingrid, ornitoloog Mati, riigiteenistuja Anu, munitsipaalpoliitik Jaak. Me kõik püüame oma nõu, jõu ja palvega Ariundelgeri vaevade vähendamiseks midagi teha. Ent vägevaim meie hulgast on sensitiiv-ravitseja Eha.

Ehaga võttis dukhade laagripaiga lähedal ühendust üks mees ja palus Ariundelgerit aidata. See mees oli Ariundelgeri novembris tapetud venna vaim, eelmine šamaan. Esimest korda suhtles Eha tapetud venna vaimuga juba läinud aasta detsembris Eestis olles.

Dukhade juurest lahkumise hommikul on Eha kord šamaani ravitseda. Eha käed loevad Ariundelgerit nagu avatud raamatut. Silmades oleva valu algpõhjus on peidus kõhus, kõhtu on energia kinni jäänud aga puuduliku emaarmastuse tõttu. Energia läheb liikuma ja Ariundelgeril kulub mitu salvrätikut, et silmadest välja voolavat vedelikku ära pühkida. Surnud venna vaim on Ariundelgeri peal ja aitab teda.

Eha kinnitab Ariundelgerile, et saab viimast ka Eestist Elva linnast oma kodust ravitseda. Vaja on lihtsalt abi küsida.

Küsi ja sulle antakse, koputa ja sulle avatakse

Küsin ka ise peagi Ehalt abi, et ta minu kinni jäänud energiakraanid lahti keeraks. Palun šamaan Otisir Otisirilt, et ta mulle mõne vägeva väelooma appi saadaks. Olgu või Miki-Hiire. Olgu või alligaatori. Küsin abi kirurg Mariselt, kui muu enam ei aita ja mu väsinud keha tundub juba nuga vajavat. Küsin abi Roylt, et ta saadaks minu poole teele mõne tervendava budistliku palve. Küsin abi Ingridilt ja Lennalt, et nad aitaksid Hooandjasse kokku panna projekti, et saada raha dukhadest rääkiva filmi lõpetamiseks.

Mida mul vastu on anda? Mõned palved, head soovid ja lõpuks ka film sellest, kuidas väge täis eestlased metsikutel mongoolia hobustel dukhade šamaani Ariundelgerit ravitsemas käisid.

Filmiprojekti saab toetada Hooandjas.

Dukhad

• Maailma lõunapoolseimad põhjapõdrakasvatajad elavad Põhja-Mongoolia taigas Lõuna-Sajaanides.
• Inimesi peaks selles hõimus olema 200 ümber, põhjapõtru, kellele taigas veel sammalt jagub, 600 ringis.
• Dukhade juures käinud Tiit Pruuli on pakkunud välja idee, et dukhad on kaks keelevahetust läbi teinud sajaanisamojeedi hõim.
• Sajaanisamojeedi rahvad olid sojoodid, karagassid, taigid, motorid, koibalid ja kamassid. Sajaanisamojeedid turgistusid keeleliselt 19. sajandil ja läksid üle tõva keelele.
• Praegu hakkab lõppema dukhade üleminek tõva keelelt mongoli keelele. Mongoolia dukhad on osa piirirahvast, kes elab ka Venemaa Föderatsioonis Tõvas Todža piirkonnas. Nende omavaheline läbikäimine katkes Nõukogude Liidu ja Mongoolia vahelise piiri kindlustamisega Teise Maailmasõja lõpus.