Allar Jõks.

FOTO: Sander Ilvest

Poliitika on kunst. Kunst, see on loovus ja stiil. Kui palju me seda praegu Eesti poliitikas näeme, küsib jurist ja endine õiguskantsler Allar Jõks.

«Reformierakond ei kavatse lahkuda võitluseta. Meie poolt hääletut alistumist oodata ei maksa.» Nii reageeris peaminister eile koalitsioonikaaslaste SDE ja IRLi ettepanekule tagasi astuda.

Tegemist oleks justkui sõjaseisukorraga. Võimuerakond pillub huupi granaate nii partnerite kui avalikkuse pihta lootuses, et ehk keegi pihta või aru saab, kui head nad on. Kaevikusse varjunud maksumaksjate appikarjeid ei ole aastaid keegi kuulnud.

«Me seisame parema Eesti eest, alati,» sõnastas peaminister. Häda selles ongi, et isegi kui sa oled õigel teel, aetakse sind alla, kui sa seal lihtsalt seisad.

Kas parem Eesti on kilekotid, ämma raha ja neli sidrunit? Kas parem Eesti on võimu koondamine ja teisitiarvajate naeruvääristamine? Või on parem Eesti see, kus esimeses hädas aetakse käsi ettevõtja taskusse?

«Soovin vaadata riigikogu liikmetele silma sel hetkel, kui nad hääletavad vasakpöörde poolt,» hoiatas peaminister umbusaldajaid koostöö eest Keskerakonnaga.

Kirjutasin aastal 2008 loo «Kellele kuulub Eesti riik». Sealt leiab suurepäraseid näiteid Keskerakonna ja Reformierakonna partnerlusest ajast, kui 2004. aastal allkirjastatud koostööprotokoll Keskerakonna ja Ühtse Venemaaga peaministriparteile veel haiget ei teinud. KERE pärandiks on ühiskond, mis põhineb usul, et lahendus, mis on parim erakonnale, on parim kõigile. Ja uhkemat ausammast vasakpoolsele majanduspoliitikale kui Eesti Raudtee taasriigistamine on raske leida.   

Reformierakond heidab ette, et valitsusremont toimub ajal, mil julgeolekuriskid on maailmas kasvanud. Vaatame ajas tagasi. Märtsis 2014 oli Venemaa president Vladimir Putin just taotlenud föderatsiooninõukogult volitusi sõjaväe Ukrainasse saatmiseks. Föderatsiooninõukogu toetas presidendi taotlust ühehäälselt. Ukraina välisministeerium pöördus NATO poole palvega kaaluda kõiki võimalusi Ukraina territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks.

Samal ajal toimus peaministripartei eestvedamisel valitsuse vahetus, mille vajalikkust oli avalikkusel raske mõista. Kas niisugune valikuline julgeolekuohtude hindamine lähtub veendumusest, et on ainult üks ja ainus erakond, kelle juhtimisel oleme me kaitstud? Kui see on nii, siis see on julgeolekurisk.      

Poliitika tähendab oskust ühiskonda lugeda. Presidendi valimistel ei protesteerinud valimiskogu liikmed kohalikest omavalitsustest mitte ainult pooliku haldusreformi ega kohaliku võimu kaaperdamise vastu. Nad hääletasid ülbuse ja nõrga poliitilise juhtimise vastu. Selle vastu, et liiga kaua võimul olnud ei samastaks ennast ega erakonda riigiga.

Selleks et novembri võimuvahetusest ei kujuneks NO99 etendus «Reformierakonna juhatus vol 2» ja me saaks ausalt ja vääriliselt hinnata peaministripartei panust Eestisse, maksaks lahkuda väärikalt.

Ja küsida alliksaarelikult – kas võimu õigustada või õigust võimustada? 


Allar Jõks täiendas Postimehe jaoks oluliselt oma varem sotsiaalmeedias avaldatud kommentaari.