Kogu Euroopas on tugevaid tundeid tekitanud Ungari meediaseadus. Paljud on täiesti põhjendatult mures sõnavabaduse tuleviku pärast Ungaris. Valitsust juhtival parteil Fidesz on parlamendis kahekolmandikuline enamus, mille abil saab ta tahtmise korral ka põhiseadust muuta.
Erilist muret on tekitanud uue meediaseaduse alusel üheksaks aastaks (!) valitud meedianõukogu, mis koosneb ainult valitsuserakonna esindajatest. Nõukogul on seaduse järgi õigus teha trahvi ka eraväljaannetele, kui need ei järgi mõningaid üpris ebamääraselt sõnastatud põhimõtteid.
Kaua aega Soomes elanud ungarlasest uurija Katalin Miklossy võrdleb Ungari olukorda Putini Venemaaga, kus samuti valitseb üks partei ning ajakirjandusväljaanded on sellele alistatud.
Aga kuidas on lood Soomes? Meil pole vaidlusi tekitavat meediaseadust ning ajakirjanike seltskonnas rõõmustatakse, et organisatsiooni «Reporterid ilma piirideta» sõnavabaduse tabelis on Soome juba aastaid parimatega esikohta jagamas.
Aga kas Soome ajakirjanikel on ikka põhjust ülevoolavaks rõõmuks, ilma igasuguste kahtluste ja kõhklusteta? Mõistagi ei tapeta ega arreteerita Soomes ajakirjanikke nende vaadete tõttu. Aga vaikima sundida saab paljudel muudelgi viisidel.
Mäletan vestlust Prahas elava slovaki filmirežissööri Juraj Jakubiskoga. Ta rääkis filmitsensuurist Tšehhoslovakkias aastatel 1963–1989. Kui Jakubisko oma karjääri 1960ndatel alustas, oli Tšehhoslovakkias kasutusel veel eeltsensuur ehk konkreetne isik tegutses tsensorina.
Jakubisko jutu järgi filmimehed söötsid ja jootsid tsensorit, kõik olid temaga suured «semud». Lisaks pandi filmidesse meelega tsensori jaoks räigeid kohti, et tema tähelepanu koonduks neile ning peenem ja paremini peidetu pääseks tsensuurist läbi.
Tšehhoslovakkia olukord muutus 1968. aasta okupatsiooni järel, kui algas niinimetatud normaliseerimine. Nähtavast tsensuurist loobuti. Asemele tuli praktika, et filmi sisu eest vastutasid kõik selle tegemises osalenud inimesed. See viis ränga enesetsensuurini, mis on Jakubisko arvates tsensuuri kõige hullem vorm. Ütlemist kardetakse näiteks töökoha kaotamise hirmus.
Jakubisko rääkis 1970ndate Tšehhoslovakkia olukorrast sellise loo: «Üks mu kolleeg plaanis dokumentaalfilmi vasakukäelisusest. Ta tahtis filmis näidata, et vasakukäelisi ei saa vägisi paremakäelisteks sundida. Lõpuks ta siiski ei julgenud seda filmi teha, sest ta kartis vasakut ja paremat poolt vastandada. Ta pelgas, et filmi sõnumit tõlgendataks kuidagi poliitilisena.»
Sõnavabaduse uuringus, muide, enesetsensuuri ei mõõdeta. Loomulikult pole enesetsensuur Soomes ligilähedalgi omaaegse Tšehhoslovakkia tasemele, ent samas oleks väga naiivne arvata, et seda tuleb ette vaid kusagil tillukestes maakondlikes väljaannetes.
Soome-taolise väikese maa väike meediaväli loob juba iseenesest kasvulava enesetsensuurile. Liialdan ainult õige pisut, väites, et Soomes tunnevad kõik ajakirjanikud üksteist ning häid töökohti liigub harva. Nendes oludes on debati ja kriitilise ajakirjanduse sündimine päris raske.
Pelgalt tsunftist välja langemise hirm on tõhus tsensor. Soomest rahvaarvu poolest suuremates riikides on meediaväligi suurem ja mitmekesisem. Kui ajakirjanik sattub mingis väljaandes ebasoosingusse, ei pruugi see tähendada, et ta ei saa palgalist tööd mõnes teises meediafirmas.
Trükimeedia poolel on Soomes praeguseks vaid üks märkimisväärne üleriigiline päevaleht. See on Helsingin Sanomat, mida 1980ndatel kutsuti naljapärast ka Pravdaks.
Elektroonilise meedia poolel annab suunda avalik-õiguslik Yleisradio, mis üsna tihti tsiteerib uudiseid Helsingin Sanomatest, mis omalt poolt tsiteerib meeleldi Yleisradiot.
Ütleksingi kokkuvõtteks kunagiselt Poola kompartei juhilt Władysław Gomulkalt laenatud sõnadega, et Soomes on sõnavabaduse «olukord hea, aga mitte lootusetu».