Tristan Priimägi: Ameerika paha poiss üritab taas sekkuda USA valimistesse

Tristan Priimägi Foto: Erlend Štaub

Ameerika paha poiss, isekas hiiglane, dokumentalisti maski taha varjuv karikaturist Michael Moore üritab taas sekkuda Ameerika presidendi­valimistesse ja on endaga koos kapist välja tirinud ka kõik poolt- ja vastuargumendid, mida temaga on seostatud, kirjutab Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi.

Rahvale meeldib Moore’i kaasasõit valimiskarussellil suuresti samal põhjusel, mis Donald Trumpi oma – meele­lahutus ja emotsionaalsed reaktsioonid on garanteeritud. 2004. aastal ei õnnestunud Moore’il siiski George Bushi taasvalimist nurjata, kuigi valimistele eelnenud Bushi-kriitilisest filmist «Fahrenheit 9/11» sai kõigi aegade menukaim dokk.

Nüüd suutis ta vaid 11 päevaga (!) panna kokku filmi «Michael Moore TrumpLandis» («Michael Moore in TrumpLand»), mis ei lähe nimest hoolimata kõige lihtsamat, Trumpi karikeerimise teed (kuidas olekski teda võimalik veelgi enam karikeerida?), vaid esitab Ohio väikelinna Wilmingtoni suuresti Trumpi-meelsele elanikkonnale oma südamliku palve kaaluda Hillary Clintoni kandidatuuri.

Vaimukuse, heade naljade ja üsna veenvate argumentide esitamisel – Moore on hoolimata oma quasimodolikust välimusest väga karismaatiline kõnemees – kipub ununema kõik see, mille eest seda skandaalset filmimeest on harjutud risti lööma. Moore’ist on saanud peale vabariiklaste ka paljude demokraatide meelest liberaalse hüsteeria võrdkuju. Kõrgema klassi SJW ehk social justice warrior, kes ei suuda oma sõrmi eemal hoida Ameerika kui unistustemaa, kõigi võimaluste maa lagunevast imidžist, naelutab selle vabaduse kantsi kirstukaane sisse ühe naela teise järel. Ka tema Clintoni kaitse­kõne on ju väga hästi läbi komponeeritud, aga paraku üritab ta «TrumpLandis» minna murdma vabariikluse peamist alustala – lojaalsust.

Vabariiklaste eetose keskmes on järjekindlus. Muutuvas maailmas, mis liigub tohutu kiirusega huku poole, on kindel vaid üks: jääda kindlaks oma poliitilisele eelistusele. Tõelised kauboid ei värise millegi, ka mõistuse hääle ja ümberlükkamatute argumentide ees. Moore propageerib muutust, mis kindlasti kuulub demokraatide imagoloogilisse paketti, aga vabariiklased näevad iga väiksematki meelemuutust järeleandmisena ja taganemisena suurest põhiideest, milleks on kindel ja vankumatu Suur Ameerika. Manifest destiny.

Hetkest, kui 2000. aastal hakkas Ameerika meedia markeerima kindla värviga mõlemat suurparteid – vabariiklasi punase ja demokraate sinisega – ei saa ma lisaks selgetele spordivõrdlustele peast välja ka paralleeli Los Angelese kurikuulsate krimigängidega Crips ja Bloods, kelle eraldusmärkideks on samuti vastavalt sinine ja punane värv.

Kahe kriminaalse superorganisatsiooni vahelises mõõduvõtus tundub Michael Moore kui kohtunik, kes üritab oma sekkumisega paigast lükata «asjade tegelikku seisu», saamata ise arugi, et suuremat seaduspära ei suuda enam väärata tema ega keegi teine. Kui Princetoni ülikooli professor Martin Gilens ja Northwesterni ülikooli professor Benjamin Page tõestasid paar aastat tagasi oma uurimuses veenvalt, et Ameerika ei ole enam demokraatia, vaid hoopis oligarhia, siis võib sellest lähtuvalt ka väita, et ei ole mingit vahet, kas järjekordses võimuvõitluses jäävad peale Cripsid või Bloodid, mõlemat mõjutavad huvigrupid ja tegelikud niiditõmbajad on ühed ja samad.

Värviliini pidi vastanduvad suurparteid on territooriumi omavahel ära jaganud ja sellise selge märgistuse mõte on ju see, et süvendada veelgi kindlamini kaheparteisüsteemi ja välistada juba eos võimalus, et areenile astub mõni uus tegija.

Kuigi Moore’i võitlus on suuremas plaanis mõttetu – kui mitte arvestada seda, et filmitegemine on tema leib ja elatis – seisab ta ühe olulise eetilise võitluse rindejoonel, ja selleks on poliitkultuur. Kui sõimamisest saab poliitikas uus norm ka mujal peale riigiduuma, näeme agressiivsete verbaalsete ja isegi füüsiliste rünnakute arvu kasvu avalikus ruumis.

Tuleb uuesti saavutada olukord, kus inimesed oma sõnade eest vastutavad. Võib-olla on seda palju nõuda, aga see annab Moore’i sekeldamisele kauge ja ebatõenäolise, aga vajaliku eesmärgi.