Donald Trump

FOTO: SCANPIX

Valimispäevaga 8. novembril saavad oma kulminatsiooni Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Seda, kes lõpuks peale jääb, on vahetult enne valimisi sama keeruline öelda, kui enne kahe Inglise jalgpalliliiga liidermeeskonna omavahelist mängu võitjat nimetada.

Veebruarist alates on kihlveokontorites ja arvamusküsitlustes olnud soosikuks Hillary Clinton. Trumpi ebaõnnestunud debattide järel kasvanud Clintoni edu on viimastel päevadel küsitluste järgi aga kokku kuivanud. Oluline roll selles on FBI-l, kes alustanud uuesti Clintoni e-kirjade skandaali uurimist. Clintoni kampaaniameeskonnas on tekitanud see peataoleku olukorras, kus valimised juba lõpusirgel. Peale selle on Clintonid ja nendega kaasas käivad lõputuna näivad skandaalid suurema osa ameeriklastest lihtsalt ära tüüdanud.

Mitmed sotsiaalteadlased on enne valimispäeva tunnistanud, et viimaste arvamusküsitluste põhjal on raske võitjat ennustada, kuna võimalik viga on kuni neli toetusprotsenti ühele või teisele. Pärast seda, kui viimastel aastatel on hääletuspäeva-eelsed küsitlustulemused lõpptulemusest oluliselt erinenud – võtame kas või suvise Brexiti, šotlaste iseseisvusreferendumi või Briti 2015. aasta üldvalimised –, paljud ei julgegi seda teha.

Samas võib enne valimispäeva öelda, et Trump on juba võitnud. Ta on jõudnud tippu, heites üle parda kõik senised Ameerika poliitika mängureeglid, ja tõestanud, et see ongi kõige riskantsem, aga ühtlasi kiireim tee eduni. Mitte mängida kellegi teise reeglite järgi.

Erinevalt Clintonist pole Trump poliitik – ta on selles absoluutne võhik. Ta ei oska isegi nii hästi valetada, kui Clinton seda teeb. Teda pole kunagi kuhugi valitud, ta pole olnud kõrgetes riigiametites. Ta on ärimees ja šõumees, kuid ta on ka presidendivalimiste kampaania raamides näidanud end karismaatilise oraatori ja suurepärase müügimehena, müües end edukalt põhiauditooriumile.

Trump pole kartnud fokuseerida oma kampaaniat enamusele. Selleks on valge rahulolematu meesterahvas, kel kunagi jäi omandamata kolledžiharidus, kellel on närune töö ja Ameerika mõistes vilets palk. Kes peseb kiirtoidurestoranis laudu või rabab kuskil farmis või ehitusel tööd teha. Nende inimeste kaasa tõmbamiseks pole Trump häbenenud mängida Ameerika ühiskonna enamuse tumedamatel ihadel ja soovidel, milleks on sallimatus ja isolatsionism. Võib viimseni üritada kinnitada vastupidist, kuid fakt on see, et lääne ühiskonnas on väga paljudel inimestel poliitkorrektsusest mõõt täis saanud. Ka USA valimised on tõestus sellest.

Trumpi edu on siiski teatav ohumärk. Kooli ajalootundidest mäletame suurepäraselt, kuidas maailmasõdadevahelisel perioodil tõusid Euroopas esile samuti suurepärased demagoogid, kes tänu tugevale kõne- ja propagandakunstile apelleerisid enamusele, ja millega see kõik lõpuks lõppes. Jääb vaid üle loota, et need ajad ei naase enam kunagi.