Juhtkiri: Eesti poliitika tõehetk

Rõivase tool kõigub. Foto: Urmas Nemvalts

Eesti poliitikamaastik on viimastel päevadel näitamas mõningaid pikast letargilisest unest virgumise märke. Ühest küljest on Keskerakonna kongressiga lõpusirgele jõudmas võimuvõitlus selle erakonna sees, teisalt hõõgub võimutüli vabariigi valitsuses.

Põhimõtteliselt on valitsuses SDE ja IRL otsustanud pöörata Reformierakonna mängu tema enda vastu. See muudaks Reformierakonna koostöö kongressijärgse Keskerakonnaga, aga ka praeguste koalitsioonipartnerite sellega survestamise võimalikult keeruliseks.

Sotsid ja IRL on võtnud ette riigiettevõtete ja sihtasutuste nõukogude puhastamise, põhiseadusvastaselt sinna nimetatud reformierakondlastest riigikogu liikmete sealt eemaldamise. Nii võime näha lähipäevadel olukorda, kus printsipiaalseks küsimuseks kujuneb, kas Taavi Rõivase juhitud Reformierakonnale on erakonnakaaslase Laine Randjärve kuulumine Eesti Loto nõukogusse olulisem kui Eesti Vabariigi põhiseadus.

Võtmeküsimus Eesti poliitikas on ka see, milliseks kujuneb Keskerakond pärast kongressi. Seni on selle erakonna valgete jõududena etteotsa pürgijad rahvastepallimängija osavusega kõrvale põigelnud põhimõttelisest küsimusest, kuidas erineks nende juhitud Keskerakond praegusest.

Nii kaua kui jagatakse sõpruse ja koostöö lepet Putini Venemaa võimuparteiga, jagatakse ka viimase tulevikunägemust kirsasaapast inimkonna näol. Ja see on meie vaba ühiskonna jaoks endiselt ohumärk. Samuti pole antud hinnangut Keskerakonna senisele õigus- ja moraalinormidele vilistavale käitumisele. Kuniks uks on lahti Kremlile, Kuldhordile omasele juhtimisstiilile ning õigusnihilismile, on vara rääkida uuest ja muutunud Keskerakonnast.

Taavi Rõivase valitsus on viimastel aastatel oma inertsuse ja soovimatusega võtta vastu otsuseid ja selgeid seisukohti tõestanud, et strateegia puudumine on halvem kui kehv strateegia. Parimal juhul võivad võimutüli ning suuremad ja väiksemad loksutused Eesti poliitikamaastikul kujuneda sobivaks stiimuliks, et pääseksime lahti selle kännu tagant, kuhu takerdunud oleme. Ehk teisisõnu,  lõpuks välja tulla poliitilisest, majanduslikust ja ühiskondlikust stagnatsioonist.

Praegu tundub, et see stagnatsioon on nii mõnelegi meie võimupoliitikule, kaasa arvatud peaminister, juba armsaks saanud. Tõepoolest, kui vaadata näiteks ka meist ida poole, siis on seal hulgaliselt inimesi, kes Brežnevi-aegset stagnatsiooni stabiilseks õitsenguajaks loevad. Kuid olukorras, kus meie riik seisab tõsiste rahvastikumurede ja väljavaate ees muutuda Balti tiigrist sabassörkijaks, me endale seda luksust lubada ei saa.