/nginx/o/2015/09/02/4445337t1h7c95.jpg)
Eesti erakondi on tabanud ümberkorraldustuhin. Üks uuendab nime ja kaubamärki, teine juhtimist, kolmas hoiakuid. Igapäevases fookuses kipub olema see, kuidas seda tehakse – hoopis olulisem oleks aga saada selgust, miks kõik toimub, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
Kindlasti on oma osa juhusel, välistel tõukejõududel, aga need on ainult ajendiks, pakuvad võimaluse võimu sisemiseks ümberjaotamiseks nii ühe erakonna sees kui ka poliitilises süsteemis tervikuna.
Kõigi erakondade suur ja konsensuslik vaikiv kokkulepe on, et kehtiv olukord peab säilima. See tähendab, et kuigi olnuks parem, kui 2015. aasta valimised oleks jätnud riigikokku neli erakonda, juhtus nii, et seal on neid kuus. Seetõttu on toimunud ka erakondadele heldelt jagatava eelarvelise toetuse ümberjagamine, kuid see on talutav kaotus, kui võrrelda seda saatusega, mis tabaks erakonda valimiskünnise alla jäämisel – nagu on juhtunud roheliste erakonnaga, rääkimata veel väiksematest, kes hingitsevadki ainult registrikande kujul.
Avalikkusel lasti küll pisut aega mängida mõttega, et kaks poliitilist muinsust – Siim Kallas ja Edgar Savisaar – võivad luua uue erakonna, kui nende oma noorem põlvkond mõistust pähe ei võta. Lähemal vaatlusel sai ruttu selgeks, et midagi niisugust ei juhtu. Selleks pole lihtsalt ressursse.
/nginx/o/2016/11/03/6033755t1h11cf.jpg)
Rahva armastuse väljateenimiseks valimistel tuleks võimalusena kõne alla ka senistega võrreldes täiesti teistsuguste lubaduste ja lootuste andmine
Kehtivate reeglite järgi uue erakonnaga turule tulemine maksab palju ja konkurents on äärmiselt ebavõrdne, sest erakonna lõhenemisel jääb kogu riigitoetus ju vanade olijate kätte, lahkujad peavad raha hankima mujalt. Et ükski erakond ei finantseeri end liikmete jõuga, jääks kogu lootus ettevõtjate toetusele. Ettevõtjad peaksid annetama isiklikku raha, sest juriidiliste isikute annetused on endiselt keelatud, kui rumal see reegel ka poleks.
Aga miks peaksid ettevõtjad annetama olgu veteranile või algajale, kes rajab uut «poliitilist jõudu»? Mida ta vastu saaks võrreldes olemasolevate õlitamisega? Mitte midagi, sest mõni ettevõtja on harjunud saama eeliseid, sõltumata sellest, kes parasjagu valitsusvõimu teostab.
Mõni teine jälle on veendunud, et poliitiline klass on muutunud sedavõrd teovõimetuks, et maksa palju tahad, lubatud vastuteened jäävad tulemata. Üldine trend näitab, et aasta-aastalt jäävad ettevõtjate rahapanused parteielu toeks väiksemaks nii kogusummalt kui ka andjate ringi poolest. Tõsist äri saab ajada poliitikutest sõltumatult ning korruptiivse äri tegemiseks on poliitikute uus põlvkond lihtsalt hambutu.
Rahva armastuse väljateenimiseks valimistel tuleks võimalusena kõne alla ka senistega võrreldes täiesti teistsuguste lubaduste ja lootuste andmine. Aga revolutsiooniliste ideede taha suurte hulkade saamine eeldab pikaajalist pingutust ning seda, et rahva elujärg tõesti väljakannatamatu oleks.
Sellist olukorda, majanduskasvu puudumisest hoolimata, meil pole ja pealegi ei mõju poliitilise välja põlistegelaste suust jutt, et neil tuli just nüüd hea mõte kogu senine kurss ära muuta, eriti veenvalt.
Keskerakonna puhul on lugu hoopis koomiline. Meenutagem, mitu pereheitmist seal aastast 1995 toimunud on. Need, kes praegu ihkavad partei sees täisvõimu, on ju varem neil puhkudel alati rahulolevana paika jäänud, mitte koos julgematega lahkunud. Kuidas saaks keegi täie mõistuse juures olija arvata, et nad on senisest, nüüd taunitavast elukorraldusest puutumata jäänud?
Milline on tõenäosus, et kogu teadliku elu konformistina elanud seltskond ühtäkki kombeid muudab, põhimõtteliseks ja «heaks» hakkab? Nullilähedane. Selle eksperimendi tegime Eestis ja kogu idablokis ju tippkommunistide najal alles hiljaaegu läbi.
Pealegi, nagu Reformierakonnas toimunu on hästi näidanud, ei tule kõva käega „vana” lahkumisel, olgu see minek vabatahtlik või sunnitud, uuest põlvkonnast paremat peale. Ikka kehvemat, elukaugemat, oma haledatest privileegidest kramplikumalt kinni hoidvat, riigitöös saamatumat. Kadri Simsonil on sada protsenti õigus, kui ta Taavi Rõivast kritiseerib, ainult et pole vähimatki põhjust arvata, et ta ise valitsusvastutust kandes kuidagi paremini toime tuleks.
Aga usk sellesse, et kõikvõimas turundus lahendab kehva kauba müügi probleemid, pole poliitilises sfääris kuskile kadunud. Eks seetõttu kulutatakse ennastunustavalt avalikke vahendeid «Eesti märgi» tootmiseks ja levitamiseks ja samale lootusele on rajatud ka Margus Tsahkna värskelt pakutud IRLi nimevahetus, mis paistab kaunis konfliktse sõnumina.
/nginx/o/2016/08/02/5680929t1hb519.jpg)
Tsahkna kritiseeris jõuliselt Reformierakonda suutmatuse eest läbi viia liberaalseid reforme, andes mõista, et Isamaa võiks need läbi viia. Kuid pole ju läinud kaht aastatki sellest, kui IRL liberaalsemalt mõtlejad oma ridadest välja Vabaerakonnaks tõrjus. Peale selle ihkab liberaalsete reformide läbiviija samas esindada «konservatiivseid väärtusi». Isamaa kaubamärk seostub vanemate elanike jaoks tõesti reformidega, kuid see on enneminevik, mis jääb Res Publica tõusu eelsesse aega.
Paradoks seisneb selles, et Euroopa liberaalidega ühinenud erakonnad (Kesk- ja Reformierakond) juba on parlamendis enamuses ning miski pole saanud takistada nende edukat tööd liberaalsete väärtuste edendamisel.
Miks peaksid konservatiivid seda tööd nüüd vastu oma veendumusi ise teha tahtma? Ei tahagi, kogu mäng käib endiselt vaid akvaariumi sees positsioonide ümberjaotamiseks. Akvaariumist väljas kaladel elu pole.
/nginx/o/2023/04/28/15285612t1h46c8.jpg)