Seagal ja Putin.

FOTO: Alexei Druzhinin/AP

Putini valitsusajal on Venemaalt lahkunud 70–80 protsenti juhtivatest matemaatikutest ja pool selle riigi parimatest füüsikutest. Ülevenemaalise avaliku arvamuse uuringute keskuse oktoobri lõpus tehtud küsitluse andmetel soovib 11 protsenti Venemaa elanikest emigreeruda. Reaalsuses oleks selle suhtarvu taga 16 miljonit inimest – see on põhimõtteliselt kolm Peterburi linnatäit inimesi.

See-eest on pimedas öös terendamas midagi positiivset. Ajal, kui terve Ida-Euroopa – meie teiste hulgas – on kimpus noorte ja andekate väljavooluga, on Vladimir Putini valitsusajal kujunenud Venemaast tõeline pensionil filmitähtede Meka. Midagigi head.

Valgevenes käies mekkis Steven Seagal Lukašenko porgandeid. Foto: Scanpix

FOTO: SCANPIX

Neljapäeval tuli uudis, mis pani paljude venemaalaste südame mõneks hetkeks kiiremini põksuma: Hollywoodi märulimehest Steven Seagalist sai Venemaa kodanik. Riiklik infoagentuur TASS väljastas selle peale kohe ka teadaande, milles refereeris Vene Föderatsiooni pensioniametit, kes teatas, et Seagalil, kellest sai kõrvuti Depardieu’ga ka üks Venemaa läbi aegade kuulsamaid näitlejaid, on tulevast aastast õigus Venemaa 5000-rublasele vanaduspensionile (umbes 70 eurot või 80 dollarit).

Tõsi, selleks on 64-aastasel Seagalil vaja esmalt ajada korda asjad vene ametnikega, tõendades ära oma tööstaaži Hollywoodis. Ja oma tööd Luure Keskagentuuris, mis tõenäoliselt siiski edeva iseloomuga Seagali enda väljamõeldis.

Sellel koomilisevõitu uudisel on kaks tahku. Esiteks propagandistlik, ehkki siinkohal tuleb arvesse võtta, et praegu on Steven Seagal Venemaal kuulsam kui Ameerikas. Seega võimaldab see koguda punkte eelkõige koduauditooriumi ees.

Teine oluline nüanss seisneb selles, et Venemaa president Vladimir Putin jumaldab jõulist ja brutaalset näitlejatüüpi, keda Seagal kinolinal esindab. Sama tüüpi esindab tegelikult prantsuse kinos ka 2013. aastal Vene kodakondsuse ja Mordva vabariigilt Saranski magalarajooni korteri kingiks saanud Gerard Depardieu, kes ingliskeelsetes filmides jäänud meelde pigem heasüdamlike rollidega.

Aga ka igavene Hollywoodi pahapoiss Mickey Rourke, kes praegu veel Venemaa kodanik pole, kuid kellele 2014. aastal korraldati Moskvas Putini enda käsul soojem vastuvõtt, kui harilikult saab osaks mõne suurriigi juhtivpoliitikule, mh korraldati ringkäik Gazpromi peakorteris ja kohtumine selle bossidega.

Ihalus filmimaailma kõvameeste järele ja soov end nendega samastada tuleneb Putini lapsepõlves tekkinud kompleksidest, ehk aegadest, kui praegune Venemaa president sai endast suurematelt ja tugevamatelt Peterburi põiktänavatel koslepi. Muide, sellest sai alguse ka tema suur džuudolembus.