Andrus Karnau

FOTO: Pm

Isamaa esimees Margus Tsahkna on vist ainus poliitik, kes on julgenud midagi öelda teise samba pensionifondide tootlikkuse kohta. «Kui me ei suuda teise samba pensionifondide tootlikkust tõsta ja haldamiskulusid vähendada, peame küsima riigina, miks me üle 200 miljoni aastas anname maksumaksja raha välisfondide kätte ja midagi tagasi ei saa,» on Tsahkna sõnad.

Ma küll ei tea, miks kõneles Tsahkna septembris 200 miljonist, sest eeloleval aastal läheb sotsiaalmaksust teise samba pensionikassasse 314 miljonit eurot. Aga see pole tähtis. Tähtis on, et minister, parlamendipartei esimees söandas avalikult öelda, et pensionisammaste tootlikkus peab kasvama. Ei juhtu just sageli, et keegi julgeks suurte pankade äri avalikult kritiseerida. Avalikkus on vakka, ometi oleks põhjust öelda halvasti, isegi väga halvasti.

OECD viimane ülevaade ütleb, et Eesti pensionifondide kümne aasta keskmine reaaltootlus on –2,2 protsenti ehk oleme valimis olnud riikide hulgas nõrgim. Viiel viimasel aastal on läinud pisut paremini – 0,9 protsenti keskmiselt. Jah, Lehmani kriis virutas pensionikogujad põrmu. «Eesti pensionifondid ei olnud 2008. aasta kriisiks valmis ja kaotasid 2008–2009 üleilmses finantstormis liiga palju. Meie tulemused on viimastel aastatel paranenud, kuid mineviku pikaajalised keskmised muutuvad aeglaselt,» ütles SEB Varahalduse fondijuht Endriko Võrklaev ERRi uudisteportaalile.

Tuha päheraputamine aitab alati. Võtame võrdluseks Läti. OECD ülevaate andmeil on kümne aasta reaaltootlus –0,7 protsenti. Nominaaltootlus on samuti 3 vs 1 protsent lõunanaabrite kasuks. Ometi tabas Läti majandust Lehmani kriis karmimalt, kui meenutame Parex-panga kuulsusetut saagat. Panganduse omanike poolest on riik samasugune, ent tulemus on lätlastel ometi parem. Euroala riikidest on Portugali fondivalitsejad näidanud kümne aasta keskmisena 1,8 plussi, Itaalia 1,6, Belgia 3,2.

Kui panna siia kõrvale teadmine, et pensionifondide valitsemistasud on pikka aega püsinud keskmiselt 1,5 protsendi tasemel, alles mullu langesid need keskmiselt 1,25 protsendini, siis on võrdlus kahjuks selline, et tulu on teise samba pensionifondid teeninud ainult pankuritele. See, et pensionifondide valitsemistasusid tuleb mahtudest sõltuvalt vähendada, on hiljutise seadusemuudatuse tagajärg.

Kui lugeda OECD raporti avalikustamise kommentaare, näeme, et pankurid endal madalas tootluses süüd ei näe. Nad eelistavad eneseõigustust. LHV Varahalduse juht Mihkel Oja ajas kõik statistika kaela ehk ütles, et OECD on eksinud. Swedbanki investeerimisfondide juht Kristjan Tamla märkis sama ja lisas, et pole teada, kas OECD mõõtis perioodi 2006–2015 jaanuarist jaanuarini või juunist juunini.

Madalas tootluses olevat süüdi ka see, et pensionifondide maht on kiiresti kasvanud. Rahandusministeeriumi hinnang sellele, et meie fondid on OECD riikide nõrgimad, on umbes selline, et mõni hea tootlusega fond on meil ka. Või kui täpne olla, siis hinnangust on hoidutud. Finantsinspektsioon leiab, et küllap tulevikus läheb asi paremaks.

Ühesõnaga, pensionifondide juhid käituvad põhimõttel, et ainult rumal ei leia vabandust. Rahandusministeerium vaikib, kuigi aastas läheb fondide kasutusse sadu miljoneid ja fondide tulemuslikkus mõjutab aasta-aastalt aina enam riigikassat. Poliitikud on samuti keele alla neelanud. Aga samal ajal seisavad miljardid eurod kusagil suurpankade fondides, täites nendesamade pankade eelarvet või ka aidates tagada likviidsust. Ootus pensionifondidele on aga hoopis teistsugune: kasvatada investeeritud raha, et pensionipõli oleks aina mõnusam ja riigikassale vähem koormav.