Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi nõunik Triin Reisner.

FOTO: Riigikantselei

Tänasest Pariisi kliimalepe küll jõustus, aga selle eesmärkide elluviimine on midagi, millega peab tugevalt tegelema ka Eesti oma Euroopa Liidu eesistujaperioodil, kirjutab riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi nõunik Triin Reisner.

Eelmise aasta detsembri alguses levis üle kogu maailma Pariisist rõõmusõnum, et ligi 200 riiki on jõudnud kokkuleppele, mis peaks oluliselt vähendama kasvuhoonegaaside heidet, et aeglustada kliima soojenemist ja hoida keskmise temperatuuri tõus alla 2 kraadi võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga.

Rõõm ja kergendus oli seda suurem, et kokkuleppele eelnesid pikad ja keerulised läbirääkimised. Kuigi enamik riike olid ühel meelel, et lepet on vaja, muundusid arutelud ühel hetkel ideoloogiliseks vaidluseks, kes ikkagi on süüdi kliimamuutustes, kes peab rohkem või vähem pingutama ning kes lepet rahastama. Kohati lootusetuna näivast seisust sündis siiski ajalooline lepe, millega liitus enamik maailma kasvuhoonegaase õhku paiskavatest riikidest, nende seas USA, Hiina ja India, aga loomulikult ka 28-liikmeline Euroopa Liit ühe olulisima eestvedajana.

Tänasest, 4. novembrist ei ole see ligi aastatagune kokkulepe ainult rõõmusõnum, vaid sel on Eesti jaoks ametlik siduv jõud. Võiks ju arvata, et nüüd on tehtud, kuid tegelikult töö alles algab. Olukord on tõsine, sest tegelikult juba kokkuleppes seisab, et pikemaks sihiks peab olema kliimasoojenemise hoidmine alla 1,5 kraadi. See viitab ilmselgelt teadlaste arvamusele, et juba kokku lepitud jõupingutusest kliimamuutuste ohjeldamiseks ei piisa.

Tõsised tagajärjed

Kliimasoojenemisel on tõsised tagajärjed kogu maailmas. Temperatuuri tõus põhjustab põllumaade kasutuskõlbmatuks muutumist, kõrbete tekkimist või laienemist, veepuuduse süvenemist, aga ka liikide hävinemist ja võõrliikide levikut. Gröönimaa jää sulamine ei ületa varsti enam uudiskünnistki, sest kliimasoojenemise tagajärjed on muutunud argipäevaks. Küll aga täidavad uudiseid sagenenud teated ekstreemsetest tormidest, kuuma- ja põuaperioodidest, üleujutustest jne.

Viimase sajandi jooksul tõusis maailmamere tase 17 sentimeetrit ning tõus viimasel kümnendil on kahekordistunud võrreldes eelmise sajandiga. ÜRO hinnangul võib juba sel sajandil maailmamerede tase tõusta ligi 60 sentimeetrit. Üks drastilisi näiteid kliimamuutuste mõjust on ookeani saareriikide uppumine. Näiteks kauni India ookeanis paikneva Maldiivi Vabariigi kõrgeim punkt asub vaid ligi kaks ja pool meetrit ülalpool merepinda ning keskmine kõrgus jääb alla ühe meetri.

Mõju Eestile

Kuigi Eestis ei avaldu kliimamuutused praegu nii äärmuslikult kui näiteks Vaikse või India ookeani väikesaartel, on mõju siingi järjekindel ja pöördumatu. Temperatuuri tõus on Eestis suurim kevad- ja talvekuudel. Seetõttu sagenevad tõenäoliselt suvised kuuma- ja põuaperioodid, mis  suurendavad nii hoonete jahutusvajadust kui põllumajandussaaduste kastmisvajadust või toovad kaasa saagi hävinemise, inimeste tervisehädade sagenemise, eriti eakatel.

Halveneb õhukvaliteet ja suureneb ultraviolettkiirgus, mis omakorda võivad põhjustada hingamisteedega seotud haiguste ja nahavähi esinemissagedust. Suureneb külmumata ja liigniiske metsamaa pindala, mis toob kaasa piirangud metsaraiele. Väheneb küll jää- ja lumikate, kuid suureneb jäite oht, mis toob kaasa nii liiklusõnnetusi kui elektriliinide katkemist.

Sademeid, torme ja merepinna tõusu on oodata eriti talvel. Suureneb üleujutuste oht ranniku-, jõgede- ja järvedeäärsetes linnades ja asulates, näiteks Haapsalus, Pärnus, Kuressaares, Tallinnas, Tartus, Võrus.

Need on vaid mõned näited teadlaste järeldustest, mis aeg-ajalt jõuavad ajakirjanduse kaudu ka avalikkuseni. Aga kliima, ehk teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmine ilm, on muutunud Maa ajaloo jooksul pidevalt, mistõttu on lihtne kirjutada ka praegusi muutusi loomulike protsesside arvele.  

Alati on kliima soojenemise kaaslaseks olnud süsihappegaasi hulga suurenemine atmosfääris. Süsihappegaasi sisaldus on praegu ligi veerandi võrra suurem, võrreldes paarisaja aasta taguse tööstusrevolutsioonieelse ajaga, ja on viimase 160 000 aasta suurim. Ka on Euroopa keskmine õhutemperatuur viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1 kraadi võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3 kraadi võrra. Valdav osa teadlastest on veendunud, et kliimamuutuste põhjuseks on muu hulgas inimtegevus, mille käigus paisatakse atmosfääri kasvuhoonegaase, nagu näiteks süsihappegaasi.

Kuidas edasi?

Kliimamuutuste leevendamiseks tuleb vähendada kasvuhoonegaaside osakaalu atmosfääris. Selleks on vaja vähendada kasvuhoonegaaside heidet, siduda metsade-rohealade ja ookeanide elutegevuse abil süsihappegaasi või koguda süsihappegaasi hoidlatesse. Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamiseks tuleb vähendada energiatarbimist ning muuta energiatootmine keskkonnasõbralikumaks. Seda saab teha näiteks taastuvatest allikatest toodetud energia enama kasutusega, majade parema soojustamisega, säästva transpordi edendamisega.

Kuna kliimamuutused, nende leevendamine, nendega kohanemine ning juba toimunud kahjuga tegelemine on ülemaailmne probleem, tuleb teha selle lahendamiseks rahvusvahelist koostööd, üksikute riikide eraldi tegutsemisest ei piisa. Seetõttu on jõustuv ülemaailmne kliimakokkulepe märgilise tähendusega.

Aga see on vaid algus. Järgmisel nädalal Marokos Marrakechis algaval üleilmsel kliimamuutuste konverentsil kohtuvad Pariisi kokkuleppe osapooled esimest korda, et arutada edasisi samme.

Kitsamalt Euroopa Liidus tuleb kokku leppida, kuidas vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 40 protsenti võrreldes 1990. aasta heite tasemega aastaks 2030. Ka siin kerkivad samad küsimused, nagu ülemaailmse kokkuleppe korral: kes peaks rohkem pingutama või võiks vähem pingutada ning kuidas heite vähendamist rahastada.

Aasta pärast, kui Eesti on Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik, tuleb Eestil leida üksmeel 28 riigi vahel ning esindada seda 2017. aasta novembris toimuval üleilmsel kliimakonverentsil. Seega suunab Eesti oma eesistumise ajal just neid arutelusid, mille eesmärgiks on jõuda selgusele, kuidas Euroopa Liit peaks Pariisi kliimakokkuleppe päriselt ellu viima.


Kliimamuutused on üks teemadest, milles Eesti eksperdid juhivad ELi liikmesriike üksmeele suunas, kui Eesti on esimest korda ELi Nõukogu eesistuja 2017. aasta teises pooles. Lähemalt eesistumisest ja ELi teemadest saab lugeda www.eesistumine.ee.