Toomas Jürgenstein: kas president oleks pidanud kirikus käima?

Toomas Jürgenstein Foto: Erakogu

Riigikogu liige ja endine religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein (SDE) mõtiskleb oma kolumnis selle üle, kas Kersti Kaljulaid talitas õigesti, kui loobus tänujumalateenistusest.

Lugesin meediast, et president Kersti Kaljulaid loobus ametisse nimetamise päeval ametlikust tänujumalateenistusest. Esimesena meenus seejärel Jeesuse ehk kõige tuntum ütlus riigi ja religiooni suhete kohta: «Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub talle.» (Luuka evangeelium 20:25)

Järele mõeldes polnud mul aga kohest vastust, kas tänujumalateenistus on midagi sellist, mis peaks kuuluma riigijuhiga seotud avalike ürituste hulka, või jääb see sündmus vastavalt maailmavaatele presidendi ja Jumala vaheliseks asjaks. 

Kahtlemata on riigi ja kiriku vahekord komplitseeritud, alates Aurelius Augustinuse (354–430) ühest kuulsamast teosest «Jumala riigist» on seda teemat ikka ja jälle püütud mõtestada. Ka riigi ja kiriku suhetes võib olla esindatud mitu mudelit: kirikupea võib olla samal ajal riigipea, nagu paavst Vatikanis, mitmel maal on riik eelistanud selgelt üht kirikut, näiteks Venemaal on selleks õigeusu kirik, Eesti põhiseaduses on  öeldud, et meil pole riigikirikut. Küll aga on võimalik mitmel tasandil riigi ja kiriku koostöö.

Näite, kuivõrd on reaalses poliitikas ilmalik ja vaimulik sfäär segunenud, võib tuua hiljutisest usupuhastuse 500. aastapäeva tähistamise algusest Rootsis. Külaliste hulgas oli ka lihtsa elu ja südamlikkusega silma paistev paavst Franciscus I, teda võttis lennujaamas vastu luterlik peapiiskop Antje Jackelen, kes on ka kõrgetasemeline teoloog, koos temaga sotsiaaldemokraadist peaminister Stefan Löfen.

Lundi vanas katedraalis peeti reformatsiooni mälestuseks ühispalvus, kus osalesid ka kuningas Carl XVI Gustav ja kuninganna Silvia. Ilmalikud ja vaimulikud juhid meenutasid üheskoos tähtpäeva, mis on mõjutanud nii riike kui ka kirikuid. Kindlasti osaleb sellelaadsetel üritustel tulevikus ka Eesti president.

Eestis on riik ja kirik koos teinud toredaid ja tarvilikke asju, vajadusel on teineteist toetatud. Hiljutiseks näiteks on pankrotivara hulka sattunud Narva Aleksandri kiriku väljaostmine, suuremate kriiside puhul on ühiselt toetatud abivajajaid jne.

Ka oma töös usundiõpetajana olen kogenud usuorganisatsioonide abi nii materjalide kui ka külaskäikudena, olgu tegemist luterlaste või moslemite, baptistide või budistide, katoliiklaste või Hare Krišna inimestega jne. 

2011. aasta rahvaloenduse andmetel tunnistas kindlat usku 29 protsenti Eesti elanikest. Samas on inimese usuline määratlemine alati seotud probleemidega ning harv pole võimalus, et ka ateistile on kirik vajalik. Professor Rein Taagepera kirjutab sümpaatses mälestusraamatus «Määravad hetked» oma usulistest otsingutest, mis lõpevad luterlikus ateismis, mis on prii üleloomulikkusest.

Taagepera kirjutab: «Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult.» Ja jätkab mõni lehekülg hiljem: «Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse ja veedan paar või paarkümmend minutit mõtiskledes. /../ Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.»

Tulles tagasi artikli alguses tõstatatud tänujumalateenistuse probleemi juurde, ei tea ma, missugused on president Kersti Kaljulaidi suhted religioosse maailmaga. Ma ei tea ka seda, kas ta oli tänulik ja mõtles oma rahvale pühakojas, milleks võis olla ka mets, raamatukogu, lähedaste inimeste ring. Lisaks ei annaks see teadmine suurt midagi. Igal religioossel inimesel on võimalik presidendi peale oma palves mõtelda.

Oma ametisseastumise kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et president peab olema seal, kus on raske. Usun, et on ülimalt oluline kohata presidenti kohtades, kus on meeleheide, arusaamatused, segadused ja probleemid. Ka kirikud püüavad tegelda raskustesse sattunud inimestega ning see on oluline paik presidendiga kohtumisteks ja koostööks.