/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
Kui investor tänasel päeval midagi otsustama peaks, on tal seda teha raske. Teda vaevavad taktikaliselt kaks asjaolu – esiteks see, kes ikkagi saab USA presidendiks? Teiseks aga see, mida ütleb Euroopa Keskpank (ECB) detsembris – kuidas jätkatakse rahatrükiga jne, kirjutab kolumnist Peeter Koppel.
Esimene küsimus on keerulisem, sest kuigi turgude kontekstis sõbralikumaks peetaval Clintonil on justkui rohkem šansse, pole miski täna päris kindel. Euroopa kontekst on struktuurselt aga paras rist ja viletsus ning ilmselt mingil moel stimuleerimine seetõttu ka jätkub. Kui Clintonist saab USA president ja ECB (negatiivselt) ei üllata, siis investeerimiskeskkonda ümber defineerima hakkama ei pea.
Seda keskkonda defineerivad täna peamiselt veidi (!) paranenud taktikalised kasvuootused arenenud maailmas. Sellele viitavad ostujuhtide indeksid (PMI). Kui keegi ei tea, millega tegemist on, siis sisuliselt helistatakse ettevõtetesse ja küsitakse, et kas tellimusi on ja kas neid on rohkem või vähem kui näiteks kuu varem. Nii tekitatakse ettevaatav indikaator, mis annab aimu, kuidas kasvuga edaspidi lood olla võiks.
Euroopa aktsiad on USA omadega võrreldes fundamentaalselt suhteliselt odavamad ning lahknevused intressimäärade liikumises tekitavad olukorra, kus USA dollar võib oma ülespoole tiksumist euro suhtes jätkata. Seega võiks investoril olla portfellis nii Euroopa aktsiaid kui ka USA dollari riski.
Ettevaatlikku tähelepanu võiks vähemalt tuleviku perspektiivis pälvida ka finantssektor. Nimelt on eri tähtaegade lõikes ülimadalad intressimäärad ära rikkunud sektori ärimudeli, kus lühiajaliselt võeti odavamat raha sisse ja pikemaajaliselt laenati raha veidi kallimalt välja. Kuna eri tähtaegade lõikes sarnaselt madalad intressimäärad on osutunud majandusele laiemalt pigem ebameeldivaks, siis võib eeldada, et keskpangad võivad pikaajalisi intressimäärasid ülespoole tõugata. Eeltoodust ei ole raske järeldada, et see võiks finantssektorit (ja seega ka sektori aktsiaid) ehk aidata.
Käesoleval aastal on muide arenevate riikide aktsiatel läinud päris hästi. Selle trendi murdumist on ka praeguses keskkonnas raske eeldada, sest poliitiline risk näiteks paistab olevat selgelt liikunud hoopis arenenud riikidesse. Lisaks sellele leiab arenevate riikide positsioonide soetamiseks ja täiendamiseks ka piisavalt fundamentaalseid põhjendusi. Hiinlased on suutnud kinnisvara mullitamise ohjamiseks palju ära teha ning see koos asjaoluga, et seal paistab kulgevat kõik n-ö plaanipäraselt, tõstab selle regiooni teiste seast mõnevõrra esile.
Veel üks huvitav investeerimisobjekt on kuld. Kunagi vaadeldi seda pigem esoteerilis-eksootilise investeerimisobjektina, mida kasutasid tõsiusklikud maailmalõpukuulutajad. Mingil hetkel saadi aga aru, et kuld toimis päris hästi juhtudel, kui usaldus globaalse finantssüsteemi suhtes lekkis. Ka hakati kulda senisest enamate professionaalsete investorite poolt nägema ainsa instrumendina, mis võib veidigi kaitsta poliitilise riski vastu. Kulla ja toormete puhul on kaks selgelt negatiivset aspekti.
Juhul, kui USA intressimäärad liiguvad üles oodatust kiiremini, siis kasvab kulla hoidmise alternatiivkulu ja osa raha liigub sealt välja. Investori jaoks, kes oma piima ja leiba euros ostab, tasandaks seda muidugi (võimalik) dollari tugevnemine. Igasugune poliitilise riski realiseerumine (Donald!) ilmselt sõidutaks kulda kõrgemale – seda enam, et hiljuti läbis kollane metall ka midagi korrektsioonilaadset.
Mis puudutab aga toormeid laiemalt, siis kasvuootuste kasvades ja deflatsioonihirmu vähenedes võiks nõudlus paraneda. Üldiselt näib, et (professionaalsed) investorid on selle varaklassi veidi unarusse jätnud ning huvi tärkamine nõudluse kasvama hakates võib olla täheldatav.
Seega alguses paika pandud eeldustesse uskudes, ei olegi teatud riskantsetesse varadesse paigutamiseks kõige halvem aeg. Mida suurem on aga küsimärk ühe nende eelduste kohal, siis seda suurem peaks aga olema väärismetallide liikumist kajastavate instrumentide osakaal portfellis.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)