Juri Felštinski: Trump on Kremli mõjuagent Ameerikas

Juri Felštinski Foto: SCANPIX

Donald Trump presidendina kujutaks endast ohtu tervele maailmale, kuna käitub juba enne ametisse valimist Vladimir Putini mõjuagendina, kirjutab Vene päritolu Ameerika ajaloolane Juri Felštinski.

Mõni päev enne seda, kui lõpeb USA ajaloo kõige häbiväärsem valimiskampaania, võin avalikult tunnistada enda kui valija päris ilmselget nõrka kohta: presidendikandidaatide programmides huvitab mind alati eelkõige välispoliitiline külg. Sel korral oli põhilisi välispoliitilisi teemasid lausa mitu.

Alustame – nagu on olnud kombeks sõnastada Venemaa uudisteülevaadetes – «lähivälismaast» ehk Mehhikost. Kahe kandidaadi seisukohti eristab siin sõna otseses mõttes müür, kusjuures on teada isegi selle kõrgus – 30 jalga ehk üheksa meetrit. Kuna tegelikult ei püstita tulevikus seda müüri ei Clinton (kes polegi lubanud seda teha) ega Trump (kes on seda lubanud), siis võib müüri kohe ära unustada.

Trumpi «kaugema» välismaa programmi võib kokku võtta juba vana mõistega isolatsionism, Clinton aga kavatseb jätkata Ameerikale omast sekkumispoliitikat. Eelarvedollarite kokkuhoiu sildi all peab Trump paremaks loobuda raha raiskamisest liiga kulukatele välispoliitilistele projektidele.

Siinkohal on vaja üht-teist täpsustada. Esiteks on välispoliitilised projektid alati raha raiskamine ega saagi eriti sisse tuua. Teiseks on USA ajaloo vältel jätnud kaks korda sekkumata Euroopa asjadesse, nimelt enne 1914. aastat ning aastail 1919–1939 (seda viimast tuntaksegi isolatsionismiaja nime all), ja just neil aegadel on Euroopa mattunud maailmasõdade keerisesse, millesse Ameerika on viimaks ikkagi olnud sunnitud sekkuma ning kandma suuri rahalisi ja inimkaotusi.

Teisisõnu, Ameerika mittesekkumine Euroopa asjadesse lõppes maailmasõdadega, millesse Ameerika lõpuks ikkagi pidi sekkuma, samal ajal USA teotsemine Euroopas siia paigutatud NATO vägede raames kindlustas Euroopale rahu kogu sõjajärgseks perioodiks ehk aastateks 1946–2014. See on olnud Euroopa ajaloos kõige pikem sõdadeta periood, mille lõpetas alles Venemaa sissetung Ukrainasse.

Seepärast võin täie kindlusega öelda, et Clintoni üleskutsed jätkata praegust kehvakest Ameerika ettevaatliku sekkumise poliitikat pakub küllap tunduvalt turvalisemat maailma kui Trumpi kavatsus lõpetada raha kulutamine «tähtsusetule» NATO-le ning lasta islamimaailmal lahendada enda probleemid omal jõul, kuivõrd ameeriklased nagunii nende olemust ei mõista.

Tuleb nentida, et Trumpi välispoliitiline programm on üsna selgelt tema valimisplatvormi nõrgim lüli. Kõigi nende kuude jooksul ei ole Trump suutnud öelda ühtegi paha sõna Putini kohta – keda muidu ei kritiseeri ainult kõige laisemad – ega Venemaa välispoliitika ning katsete kohta mõjutada Ameerika valimisi, sealhulgas sissemurdmisega demokraatliku partei serveritesse.

Viimasele kutsus Trump Putinit ise täiesti avalikult. Ta valis ebasõbraliku riigi presidendiga suhtlemiseks juriidiliselt kõige ohutuma meetodi, nimelt avaliku esinemise, eelistades seda riskantsele viisile suhelda Putiniga läbi Trumpi enda serveri, mis on vahetult seotud Alfa-pangaga. Üleskutset ei jäetud tähele panemata ning Trumpi esinemise järel jõudsidki internetti uued demokraate kompromiteerivad dokumendid.

Nüüd on aeg esitada küsimus, miks presidendikandidaat Trump on Ameerika ajaloo kõige teravama valimiskampaania ajal kõiges, mis puudutab Ühendriikide välispoliitika Euroopaga seotud tahke, talitanud kogu aeg moel, mis toob kahju talle endale ja tõukab eemale osa valijatest.

Kahju on ilmselge: NATO nõrgestamist ei saa toetada ükski Ida-Euroopa päritolu inimene, sest just NATO on ainuke garantii, et Ida-Euroopa püsib sõltumatuna ega lange Venemaa kontrolli või lausa võimu alla. Trumpi programmi Ukrainat puudutav osa näeb ette riigi jätmise Venemaa mõjusfääri, see tõukab Trumpist eemale Ukraina päritolu valijad. Trumpi suhtumine Putinisse võõrandab temast ka sellised valijad nagu mina.

Trumpi käitumine Putini ja Venemaa suhtes meenutab mõjuagendi käitumist. Ma pean kohe ütlema, et mul ei ole mingeid tõendeid, nagu oleks Trump Putini mõjuagent. Kuid kogu tema käitumisviis osutab sellele.

Agent Trumpil ei ole lubatud kritseerida Putinit ega Venemaa välispoliitikat, ta ei tohi seada küsimuse alla Venemaa sissetungi Ukrainasse ja Krimmi liitmist Venemaaga, ei või kutsuda üles tugevdama NATOt ja astuma vastu Venemaa agressioonile Euroopas, ei või kritiseerida Venemaa sekkumist Süüria kodusõtta.

Samal ajal võib Trump kritiseerida Ameerika poliitikat Süüria ja Iraagi suhtes, kutsuda üles NATOt nõrgestama, USAd Euroopast, Jaapanist ja islamimaailmast tagasi tõmbuma, Venemaaga suhteid soojendama ning muutma (täpsemalt halvendama) suhteid ühelt poolt Mehhiko ja teiselt poolt Hiinaga.