Põhiline konfliktikoht eutanaasia seadustamisel on see, kes ikkagi võtab vastu lõpliku otsuse, leidis täna Postimehe stuudios etnoloog Marju Kõivupuu.

«Kuigi inimesel on võimalik oma elu üle ise otsustada, tuleb see väga põhjalikult läbi mõelda. Kes selle otsuse vastu võtab? – See on väga tõsine otsus,» sõnas Kõivupuu.

«Teema on siiski püsivalt aktuaalne, eriti meie aparaadikeskses meditsiinis. Võiks öelda isegi, et meditsiinitehnoloogia keskses maailmas. Jälgides meedias toimuvat, tundub, et meie Eesti ühiskond ei ole eutanaasia seadustamiseks piisavalt küps.»

Kõivupuu hinnangul figureerib meedias tihti ka teisi meditsiiniga seotud probleeme, mis on seotud just kommunikatsiooniga.

«Väga kergesti tekivad konfliktid sellel tasandil, kas kõik on tehtud piisavalt, et inimene oleks elus või on midagi jäetud teadlikult tegemata, et kiirendada hooldusravi haiglas oleva inimese elust lahkumist,» tõi Kõivupuu näiteid.

Vananeva ühiskonna ja sellega kaasneva vaesusriski tingimustes on oht elust lahkumise soovi põhjused omavahel segamini ajada, millega tuleb samuti arvestada.

«See on teema, mis vajaks hingehoidjate ja psühholoogide suuremat sekkumist,» jätkas Kõivupuu, «samuti religiooni ja kirikuga seotud inimeste poolt. Elust lahkumine on kergema vastupanu teed minek juhul, kui me ei tule mingil põhjusel sotsiaalselt toime.»

Eraldi teemana vajab tema kinnitusel käsitlemist olukord, kus inimene on lõplikult nn vegetatiivses seisundis ja elus vaid aparaatide abil.

«Kolmas seisund on see, kui inimese haigus läheneb märgatava kiiruga letaalsele lõpule ja medikamendid ei suuda vaevusi enam vähendada ning piinad on juba liiga suured.»

Just kommunikatsiooniprobleemide tõttu meditsiinis on Kõivupuu sõnul Eestis populaarsust kogunud ka esoteerika: «Minnakse inimese juurde, kes kuulab ära sinu mure. Isegi siis tuleb ta ära kuulata, kui kuulaja poolelt tundub mure vähetähtis või ebaoluline. Kui ametlikku meditsiinisüsteemi ei usaldata ja tekib tunne, et minuga käitutakse kiirustades, siis selgeltnägija patsutab õlale ja inimene on saanud hingelt ära rääkida.»

Kõivupuu sõnul on suhtlemis- ja lähedusprobleemid paremini käsitletud riikides, kus kogukonna- ja kuuluvustunne on tugevam ning sotsiaalsüsteem ei jäta inimest murega üksinda. Sel juhul oleks ühiskondlik diskussioon ka eutanaasia teemal teistsugune.

Vaata videot!