Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/27/984660t1h655b.jpg)
Eesti majanduse katsumus ei seisne selles, kust saada raha. Vaba raha ringleb maailmas palju. Küsimus on, millistesse finantsvaradesse võla- ja aktsiainvestorid oma raha paigutada saaksid, kirjutab ettevõtja Aare Tammemäe.
Euroopa Keskpanga president Mario Draghi ütles oma 20. oktoobri kõnes, et keskpanga baasintressimäärad jäävad muutmata ning rahatrükki jätkatakse vähemalt tuleva kevadeni. Kuid see polnud kõige olulisem sõnum. Peamine sõnum seisnes majanduse elavdamise meetme meeldetuletuses.
Draghi ütles pressiteate vahendusel, et valitsussektor peab keskenduma meetmetele, mis suurendavad tööviljakust, parandavad ettevõtluskeskkonda ja tagavad infrastruktuuri investeeringute suurendamiseks ja töökohtade loomiseks. Sealjuures rõhutas ta investeerimisalgatuste tõhustamist, tähtsaimad algatused on Junckeri miljarditesse eurodesse ulatuva investeerimiskava pikendamine ja edusammud kapitaliturgude liidu loomisel.
Nii Eesti riik kui ka Euroopa Liit näevad vaeva majanduskasvu elavdamise nimel. Peale julgeoleku tagamise on Rõivase valitsus prioriteetse eesmärgina nimetanud majanduskasvu saavutamist. See on hea.
*Eesti kapitaliturg on elutu
Eestis on rakendatud edukalt liberaalset majanduspoliitikat juba ligi 25 aastat. Üks selle vundament on olnud avatud majandus, riigi vähene sekkumine majandusse, range eelarvepoliitika ning lihtne maksusüsteem. Ehk turg paneb asjad paika. Riik sekkub majandusse eelarvepoliitikat teostades.
Eesti on pidevalt Maailmapanga, IMFi ja teiste maailmaorganisatsioonide tabelite tipus majanduse efektiivsuse, väliskaubanduse ja äriajamise lihtsuse poolest. Kuidas konverteerida see suhtekorralduslikult kõva valuuta reaalseks heaoluks Eesti ettevõttetele ja inimestele?
Eesti erasektori investeeringute maht on kahanenud viimased kaks aastat ettevõtjate sõnul seetõttu, et välisnõudlus on nõrk. Eesti majanduskasv on olnud tagasihoidlikul tasemel viimased kaks aastat ning tagasihoidlikuks jääb see ka tänavu. Nii majandusanalüütikud kui ka Eesti Pank on rõhutanud, et vähemalt neljaprotsendise majanduskasvu saavutamiseks on vajalikud struktuursed reformid.
Kuidas reforme rahastada? Lõppeks peavad ettevõtted ise olema võimelised end aitama. Teisalt on Eestis probleemiks kapitali kättesaadavus. Siinkohal ei räägi ma laenukapitalist, vaid kasvukapitalist, mida saab hankida kapitaliturgudelt oma- ja võõrkapitali vormis (võlakirjade näol). Kapital peaks olema kättesaadav ning aitama ettevõtetel kiiremini regionaalseks tegijaks kasvada. Miskipärast võtab Eestis võimust arusaam, et kapital liigub nende juurde, kes seda vajavad, iseenesest. Ei liigu.
Siinkohal on oluline mõõdik riiklik finantssügavus ehk vara, mis on kaasatud majandusse. McKinsey Global Institute’i metoodika järgi on Eesti finantssügavus 2015. aasta andmete järgi 19 miljardit eurot ehk 93 protsenti Eesti SKTst. Enamiku finantsvarast moodustavad pankade antud laenud ligi 16,5 miljardi euroga. Eesti võlakirja- ja aktsiaturg (nii avalik kui ka erakapitaliturg) on pankade antud laenudega võrreldes suhteliselt marginaalsed. Näiteks Tallinna börsil noteeritud ettevõtete turuväärtus võrreldes SKTga on vaid 9,3 protsenti; võrdluseks: Poolas on see 30, Soomes 90 protsenti.
Milles seisneb probleem? McKinsley uuringu järgi peaks kasvava majanduse finantssügavus olema palju suurem ehk vähemalt 150 protsenti SKTst. Sealjuures ületab arenenud OECD riikide keskmine 200 protsenti. Seega peaks Eestis asuv finantsvara olema ca 10 miljardi euro võrra suurem.
*Raha pole kuhugi panna
2014. aasta märtsis koostasid majandusprofessorid Christop Kaserer ja Marc Steffan Rapp uurimuse pikaajaliste kapitalitrendide mõjust ja poliitikaettepanekutest Euroopa Liidule. Nende järeldus oli, et kapitaliturgude suurus on positiivselt seotud majanduskasvuga ning võlakirja- ja aktsiaturgude kasvatamine ligi kolmandiku võrra suurendaks SKT pikaajalist reaalkasvu viiendiku võrra.
Kui Eesti valitsus võtaks eesmärgiks aktsia- ja võlakirjaturu kahekordistamise järgneva viie aasta jooksul, siis peaks majandusse juurde tulema 2,5 miljardi eurot, et saavutada pikaajaliselt kiirem majanduskasv. Seda on vaid 500 miljonit eurot aastas.
Skeptikud küsivad: kust tuleb raha ja kuhu seda investeerida? Rahaallikate kohta pole keeruline vastata: Euroopa Keskpanga rahatrüki keskkonnas otsivad kapitalipakkujad pidevalt uusi investeerimisvõimalusi. Küsimus seisneb selles, kuhu seda investeerida.
Teeme teoreetilise oletuse, et Euroopas ja mujal maailmas valitseb tohutu huvi Eesti finantsvarade vastu. Kuhu need investorid üldse investeerida saaksid? Varadesse, mis oleksid piisavalt likviidsed ja mis ei ajaks kohalikku turgu upakile. Aktsiainstrumente börsil on, aga staaraktsiaid on jäänud järele väga vähe: Tallink, Olympic ja Tallinna Kaubamaja Grupp. Kohalikud ettevõtete võlakirjad peaaegu puuduvad. Kui keegi hakkaks aktsiaturule 500 miljoni euro eest aktsiaid ostma, siis oleks see praegu võimatu.
Suurima väärtusega Tallink Grupi koguväärtus ongi ca 600 miljonit eurot. Balti aktsiaturgude aastane aktsiatega tehtud tehingute käive oli eelmisel aastal kokku ca 250 miljonit eurot. Need vähesed (riigi) ettevõtted, kes on võlakirju emiteerinud – nagu Elering ja Eesti Energia – on suunanud need peamiselt välisinvestoritele. Pead tõstavad kohalikud pangad, nagu LHV ja Inbank, kuid nende mahud on veel väikesed.
Hea näitaja raha olemasolu ja investeerimisvõimaluste puudumise kohta on kohalike pensionifondide ülilikviidsus: pensionifondide kolmest miljardist eurost paikneb tervelt 734 miljonit eurot hoiustel! Seda on tervelt 25 protsenti Eestis tegutsevate pensionifondide varade mahtudest.
Üks suhteliselt lihtne ja elegantne lahendus oleks mitme riigile kuuluva ettevõtte, nagu Eesti Energia, Eleringi, Tallinna Sadama, Riigi Kinnisvara jt suuremate Eesti äriühingute aktsiate noteerimine Tallinna börsil kapitali kaasamise ja arengukasvu kiirendamise eesmärgil.
Arvestades Rõivase valitsuse eesmärke, võiks sel kabinetil olla ambitsiooni ja tahet see programm reaalselt ellu viia. Vastasel juhul räägime majanduskasvu stimuleerimisest täpselt samamoodi ka nelja, kuue või kaheksa aasta pärast.
*Saaremaa sild võinuks juba olla end ära tasunud
Seni välja kuulutatust jõulisem erastamisprogramm on vajalik. Kapitalituru elavdamine riigiettevõtete erastamise läbi on üks, kuid mitte ainuke võimalus. Soome, Eesti ja teiste Baltimaade majandusruum integreerub üha rohkem. See on positiivne.
Küsimus on selles, kuidas saaksime seda veelgi soodustada. Eesti riigil võiks olla ambitsiooni võtta ette mitu suurt investeerimisprojekti, mis tooks pikaajalist kasu. Riigi võlakirjad pakuks seda võimalust.
Erasektori investeeringute puhul on arusaadav, kui oodatakse investeeringu tagasiteenimist 10–15 aasta jooksul või kiiremini, kuid riiklike projektide puhul on mõistlik investeerida ka juhul, kui projekt teenib end tasa palju pikema aja jooksul. Head investeeringuobjektid oleksid nii Baltic Connector, Rail Baltic kui sellest tekkinud Soome huvi Helsingi-Tallinna tunneli vastu.
Siia nimekirja peaks lisama ka Muhu-Virtsu silla. Kui me oleksime selle 2000ndate alguses valmis ehitanud, saaksime sõita Saaremaale autoga ning investeeringu kulu võiks olla end juba tagasi teeninud või teeniks lähiaastatel.
Valitsuse tegevus võiks olla järjepidevalt suunatud kapitaliturgude ökosüsteemi arendamisele, nii nagu arendatakse füüsilist maanteede või raudteede taristusüsteemi. Ainult nii saame luua Eestisse investeerimise kultuuri, näha kapitaliturgudel tegutsevate investorite suuremat panustamist Eesti majanduskasvu ning olla tunnistajaks uutele edulugudele Eesti firmadest. Ehk viime Eesti praegu vinduva majanduskasvu Euroopa parimate sekka Eesti saja aasta juubeliks!