Eesti Keele Instituudi võimalikku liitmist Tartu Ülikooliga on uue hooga arutatud kuu aega, alates selle direktori Tõnu Tenderi artiklist 4. oktoobril.
Egle Heinsar: koostööks pole vaja asutusi liita (1)
3. november 2016, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kurikuulus Gunnar Oki raport mullu suvel ilmus, jõudis üldine arutelu ja hoiakud minu mäletamist mööda üsna kiiresti selleni, et paljud sealsed soovitused ei ole piisavalt läbimõeldud. Seda on öelnud valitsust nõustav keelenõukogu, samuti ütles seda Tenderi artikkel. Nüüd aga oleme taas selle juures, et soovitus oli, nüüd tuleb kaaluda. Tasakaaluka inimesena on värske haridus- ja teadusminister Maris Lauri teatanud, et uisapäisa ta ei otsusta, vaid kaalub asja tasa ja targu. Tähendab, vanalt dokumendilt pühiti taas tolm ja hakati asja edasi ajama, sest soovitused on must valgel olemas.
Peale tuleb kummaline hirm. Me oleme seda kõike näinud – kas tagasi NSVLis? Kui on signaalid, küllap teevadki ära… Ma ei taha öelda, et valitsuse liikmel ei ole otsustusõigust, aga millal me selleni jõudsime, et sõltume ühes olulises valdkonnas inimese suvast, oleme tema meelevallas? Olgugi et tasakaaluka ja aruka inimese omas.
Miks ei võiks jääda senigi toiminud koostöö juurde? Seda pole keegi eitanud ega küsimuse alla seadnud. Küll on näiteks Tartu Ülikooli praegune rektor Volli Kalm pigem võtnud rõhutada kasu, mida EKI on saanud koostööst TÜga (PM 28.10). Millegipärast vaikib ta maha selle kasu, mida TÜ on saanud koostööst EKIga. Ma ei leia, et nüüd peaks hakkama arvutama, kumb on rohkem kasu saanud, kahtlen, kas seda üldse saakski rahasse vms ümber panna ja kas see on üldse vajalik. Koostöö on nagu sümbioos, peen seeneniidistik puu ümbruses. Kui tasakaalu rikkuda, on sümbioos lõhutud ja seda ei pruugigi enam toimima saada.
Me oleme nii harjunud selle rikkusega, mis meil on. Üks telefonikõne keelenõuandesse ja ma saan kohe toru otsa eesti keelekorraldaja, kes kuulab, nõustab, juhatab keeleallikateni, olgu siis sõnastikud või nõuandeartiklid. Meil on keeleallikad ehk sõnaraamatud, mida uuendatakse järjepidevalt ning mis käivad ajaga kaasas ja kolivad üksteise järel ka internetti, võimaldades lihtsamat otsingut. Need kaks sugugi mitte väikest asja on need, mille olemasolu võetakse vist enesestmõistetavana. Neid pealtnäha erinevaid asju pole mõistlik ka teineteisest lahutada – keelenõu varal on keelekorraldajail teadmine, mis keelekasutajale parasjagu muret teeb, mis küsimused esile kerkivad, mis on uued nähtused, millele on võib-olla vaja omakeelne nimetus saada. Keelenõu küsimusi-vastuseid saab järgemööda süstematiseerida, jälgida, sealt selguvaid suundumusi uurida ning selle põhjal teha ettevalmistusi näiteks õigekeelsussõnaraamatu muutmiseks.
Südamevärinal, hirmuga homse pärast on igaühel raske töötada, see ei ole kuidagi kasulik ei üksikisikule ega ühiskonnale laiemalt.