Selle aasta halloween võis olla üle pika aja üks hirmsamaid. Seistes silmitsi suurte zombide, nõidade ja vampiiride rahvamassidega, kardavad paljud meist sügaval sisimas kohtumist «tapjaklouniga», keda on viimase paari kuu jooksul märgatud mitmes õõvastavas kohas üle kogu maailma, kirjutab Open University doktorikraadijärgne teadur Stephanie Lay.
Alguses ma vaevu märkasin, kuigi ma tegelikult uurin seda, mida inimesed näevad judinaid tekitava ja rahutuks tegevana. Minu hiljutised uurimused jubeduste orus (uncanny valley – ärevusttekitav paik, kus olevused võivad inimestele nii palju sarnaneda, et muutuvad hirmutavaks) näitavad samuti seda, et olen olnud huvitatud kummituslugudest, õudusromaanidest ja linnalegendidest juba sellest ajast saati, kui olin veel piisavalt noor, et kommijooksudel käia.
Niinimetatud «tapjaklounide» kajastamine läks aga minu kõrvust mööda seni, kuni üks kriiskav pealkiri minu kohalikus ajalehes teatas, et kohaliku kooli lähedal nähti kedagi klounikostüümis ja -meigiga, nuga käes.
See oli piisavalt kodu lähedal, et tekitada ebamugavust, mistõttu otsustasin teadete kohta laiemalt lugeda. Eeldasin, et leian käputäie üksikuid juhtumeid, kuid tembud olid piisavalt laialt levinud, et politsei on teinud avaldusi ning andnud rahvale nõuandeid. Silmanähtavalt võtavad nad asja tõsiselt ning ööde pikenedes on avalikkuse kujutlusvõime haaranud võimalik kohtumine pimedal tänaval õudusttekitava klouniga.
Esitatud on mitu teooriat selle kohta, miks väike, kuid kaalukas arv inimesi üle kogu maailma on otsustanud selga tõmmata kostüümid, maalida näod ning ilmuda avalikesse kohtadesse sooviga pahaaimamatuid inimesi hirmutada. Hoolimata sellest, kas tempude taga on organiseeritud motivatsioon, reklaamitrikk või viirusturundushullus, valik on tehtud kurjakuulutava klouni kujutise kasuks ning seda pean juba iseenesest eriti huvitavaks. Ilmselgelt usuvad need inimesed, et klounid siiralt hirmutavad meist enamikku.
Koulrofoobiat ehk hirmu klounide ees on siiski märkimisväärselt vähe uuritud. Hiljutine uurimus tontlikkuse olemuse kohta leidis, et klounitamine on üks jubedamaid ameteid. Uurijad pakkusid välja, et see on tingitud klounide ebamäärastest kavatsustest – nende käitumine võib olla nii ähvardav kui koomiline. Hiljutiste tempude kontekstis ei tekita ebamäärasus aga segadust, sest nende kavatsused pole kindlasti mängulised.
Minu uurimus jubeduste oru kohta vaatles seda, kuidas inimesed reageerivad asjadele, mis sarnanevad inimestega, kuid pole päris seda – käsitluses olid just nukud, robotid ja arvuti genereeritud tegelased. Mõõtsin inimeste reaktsioone nende inimlähedaste tegelaste piltidele, et mõista, milline välimus või emotsiooni väljendus tekitab tõenäoliselt kõige rohkem ebamugavust.
Vaatlesin neid tulemusi uuesti võrdluses klassikalise klouninäoga, mille puhul kasutatakse meiki näojoonte ülemängimiseks, et saavutada kas särav naeratus või mossis ilme. Selline liialdus tähendab, et kloun ei suuda kunagi näidata loomulikku näoilmet ning ma pean just seda välimuse aspekti võtmeks selle mõistmisele, miks me neid õudseteks peame.
Avastasin, et on kolm eriti õõvastavat näoilmet, mis kõik peegeldavad klounilikku välimust. Kahel pildil suu küll naeratas, kuid silmad andsid edasi täiesti teist emotsiooni kas viha või hirmu näol. Kolmandal pildil on suu mossis, kuid silmad rõõmsad.
Mõtestasin need leiud lahti varasema näoilmete uurimuste valguses, eriti seoses Paul Ekmani «lekkinud näoilmete» teooriaga. Ekmani tuntakse kõige paremini selle poolest, et ta uurib emotsionaalsete näoilmete allasurumist ja seda, kuidas need vihjavad valetamisele. Tema uurimus pakkus välja, et näoilmed, mille puhul näo eri osad väljendavad vastuolulisi emotsioone, jätavad meile mulje, et sel inimesel on midagi varjata, mistõttu teda ei saa usaldada.
Pildid, mida kasutasin, olid kokku pandud fotodest, millel inimesed esitavad tugevaid emotsionaalseid näoilmeid, mistõttu nende grimassid olid suhteliselt äärmuslikud, ning tulemuseks saadud kombinatsioonid olid kindlasti midagi rohkemat, kui üks inimene suudaks edasi anda. Kui aga lisada liialdatud naeratust maalides paks kiht meiki ning kombineerida see ähvardava ja hirmu põhjustava ilmega, pole üllatav, et ainuüksi mõte naabruskonna klounist muutub tõsiselt judinaid tekitavaks.
2016. aasta halloween'i eel kogunes teateid klounide nägemisest järjest juurde. Ühendkuningriigis oli piisavalt juhtumeid, et koostada kõige jubedamate kohtumiste nimekiri. Me ei pruugi kunagi mõista, miks see tegevus nii laialt levis, kuid vähemalt suudab psühholoogia aidata meil mõista, miks selline mõte meis õudu tekitab.
Artikkel ilmus esimest korda veebiväljaandes The Conversation.