Urve Eslas: reg­ionaal­poliitika teadusrahaga

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urve Eslas
Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Läinud nädala lõpus toimus Tartus Euroopa teadusministrite kohtumine, kus mõeldi, kellele jagada Euroopa Liidu teadusraha kuni aastani 2020. Eesti teaduse peamine sõnum oli seal, et Euroopa teadus ei tohi liikuda eri kiirustel ja teadusraha jagamisel ei tohi hakata eelistama Euroopa juba välja kujunenud teaduspiirkondi, vaid ühiseid teaduskeskusi tuleb rajada ka Euroopa Liidu uutesse liikmesriikidesse.


Põhjuse, mis kannustas Eesti teadusbürokraatia eliiti sellise sõnumiga välja tulema, võib kokku võtta Eesti Teadusfondi nõukogu esimehe Toivo Maimetsa mõttega: üleeuroopalised programmid tähendavad seda, et suured teaduskeskused saavad veel võimsamaks, väiksematele aga öeldakse, et kui tahate kaasa tulla, siis tulge meie juurde ja tehke.

Proovigem aga asetada need Eesti teaduse hea käekäigu eest seisjate mõtted Eesti konteksti, ja juba hakkab kõhe. On ju Eesti teadusmaailm ise aastakümneid just selles, «väljakujunenud teaduspiirkondade» suunas ja «eri kiirusel» liikunud, «eelistades juba välja kujunenud teaduspiirkondi».

Ent kui ELi kontekstis näiks selline asjade käik ebaõiglase ja muutuse järele kisendava mõtlemisena, siis Eesti kontekstis tähendab rahvusülikooli ­eelistamise kahtluse alla seadmine vastuollu minekut ametliku poliitikaga.

Piisab, kui vaadata haridus- ja teadusministeeriumi dokumente, mis teaduse käekäiku määravad. Selleks aastaks jagatud sihtfinantseerimistest, teisisõnu teadusprojektidele eraldatud rahast sai Tartu Ülikool üksi rohkem (11,4 miljonit eurot) kui teised avalik-õiguslikud ülikoolid kokku.

Sellest palju ei erinenud ka baasfinantseerimise käigus jagatava raha suhe: Tartu Ülikooli saadud 53,4 miljonit krooni 2010. aastal ületab kõigi teiste avalik-õiguslike ülikoolide saadava summa.

Muidugi ei määrata ei ühte ega teist niisama, vaid nagu Eesti haridusbürokraadid on kokku leppinud, vastavalt mõõdetud panusele rahvusvahelisse teadusesse. Kuid nagu kogemus näitab, kus on, sinna tuleb juurde. Kui ülikoolil on vähe teadusraha, on raskem leida sinna väärt doktoreid ja doktorante, seega on vähem ka teaduspublikatsioone ja vähem teadusraha. Ja vastupidi.

Nii juhtubki – just nagu öeldud –, et väiksematele öeldakse: «Kui tahate kaasa tulla, siis tulge meie juurde ja tehke.» Ja eks minnaksegi.

Oleks mõistlik, et nii Eesti-siseselt kui Euroopa kontekstis aetaks ühesugust ja selget poliitikat, milline see siis ka poleks. Vastasel juhul jääb mulje, et Eestis pole tegu rahajagamisega teaduse huvides, vaid puuduliku regionaalpoliitika kompenseerimisega, milleks kasutatakse teadusraha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles