Eestlaste elust, usust ja usuelust 2015: kelleks peetakse end usulises plaanis? Suurem ring: eestlased. Väiksem ring: mitte-eestlased.

FOTO: Pm

Hingedeaja alguse puhul vaatame, mida eestlased usuvad. Viimatisest põhjalikust eestlaste usuelu uuringust selgus näiteks, et neid, kes eitasid absoluutselt kõiki teispoolsele viitavaid uskumusi, oli 1002 vastaja seas vaid kolm.

Ehkki kogudustesse kuulub eestlastest alla viiendiku ja mitte-eestlastest umbes veerand, ei saa kuidagi öelda, et kõik ülejäänud oleks ateistid, selgub Eesti Kirikute Nõukogu viimatisest, 2015. aasta uuringust «Elust, usust ja usuelust».

Jumala olemasolu usub sealjuures 39 protsenti Eesti elanikkonnast, 28 protsenti eestlastest ja 62 protsenti mitte-eestlastest. Ristitud on 46 protsenti eestlastest ja 80 protsenti mitte-eestlastest.

«Kuigi religioon on meie ühiskonnas erakordselt vähe nähtav, on usu ja religiooni normatiiv meil kristlus, mistap tajutakse kõike mittekristlikku mittereligioossena, ehkki see ei pruugi üldse nii olla,» põhjendab Tartu Ülikooli usuteaduskonna teadur Atko Remmel, kes uurib nimelt ateismi ja mitteuskumist.

Levinud on näiteks hulk vaimseid praktikaid, millega kaasnevad väga selgelt teispoolsele viitavad uskumused ja praktikad. Näiteks võib tuua usu inglitesse: 54 protsenti vastajatest oli täiesti või pigem nõus nende olemasoluga. Ent seda ei tajuta religiooni, vaid näiteks elustiilina.

FOTO: Pm

Eesti Kirikute Nõukogu ja Saar-Poll on uuringut läbi viinud iga viie aasta tagant juba alates 1995. aastast. Uuringu projektijuhi Eerik Jõksi sõnul on peaeesmärk vaadelda religiooni rolli ühiskonnas. Kaardistatakse pikaajalisi muutusi ning samal ajal püütakse tabada uusi suundi.

2015. aastal küsiti esimest korda näiteks seda, milline erakond esindab kõige enam kristlikke väärtusi. Eestlased ja mitte-eestlased vastasid sellele väga erinevalt. Oluline on siinkohal ilmselt mainida, et uuring viidi läbi kevadel, mil kuumemate teemade seas oli kooseluseadus.

Uuringust selgub, et üldiselt peetakse kristlikke väärtusi oluliseks – selles eestlaste ja mitte-eestlaste seisukoht ei erine. Näiteks on üle 70 protsendi vastajatest täiesti nõus või pigem nõus väitega, et Euroopa kultuur peaks jääma kristlikuks. Kümmet käsku peab oluliseks aga 54 protsenti vastajaist. 

Tartu ülikooli religioonisotsioloog Lea Altnurme meenutab, et küsimust, kes peaks kristlikke väärtusi kandma, vastajatele ei esitatud, ent tajutav on vastajate ootus nende säilimisele. «Seda ei nõuta kelleltki konkreetselt, kuid ilmutatakse huvi, et kirikud seisaksid hea nende püsimise eest,» tõlgitseb ta.

Altnurme kinnitab, et meie põlvkonna ajal kristlus ei kao, iseküsimus on aga, milliseks see kujuneb. «Praegu võib oletada konservatiivse suuna tugevnemist ühelt poolt ning uuest vaimsusest mõjutatud kristluse kujunemist teiselt poolt. Kas see nii läheb, näitab aeg. Kristlusest tühjaks jäänud ala (nt erasfäär) on tõepoolest hakatud täitma uue vaimsuse ideede ja praktikaga.»

FOTO: Pm

Tänapäeva religioonisotsioloogias on teooriaid, mis püüavad praeguse maailma religioosset seisu seletada. Kõrvuti religiooni rolli vähenemise teooriaga on välja pakutud näiteks individualiseerumisteooria, mille järgi religioon ja religioossus ei kao, vaid muudavad vormi.

Viimased 20 aastat väldanud suundumused ei näita raugemise märke. Eestlaste religioossuses on märgata küll väikest tõusu (mis puudutab usu olulisust, enda usklikuks pidamist ja kogudusse kuulumist), kuid seda ei saa nimetada veel uueks suundumuseks. Samas on märgata teiste rahvuste, peamiselt venelaste üha kasvavat lojaalsust õigeusu kirikule.

Suhtes kirikuga ilmnevadki eestlaste ja mitte-eestlaste selged erinevused: mitte-eestlaste (nii venelaste kui ka mitme muu rahvuse) jaoks on religioon osa rahvusidentiteedist, eestlased on viimasel aastatuhandel püüdnud aga Euroopa või isegi maailma kõige ateistlikuma rahva tiitlit.

Nimi pole oluline

Remmel tegeleb etniliste eestlaste usu ja uskmatusega ning toob välja, et enese religioosset määratlemist ei peetagi kuigi oluliseks.

Uuringus osalejatele anti kahel korral võimalus end usuliselt identifitseerida (skaalal usklik – usule kalduja – ükskõikne – ateismile kalduja – veendunud ateist) ning valida sinna kõrvale kindel identiteet (kristlane, ateist, maausuline, vaimne, kuid mittereligioosne jne). Lisaks sai vastaja soovi korral sellest nimistust endale lisaidentiteedi valida.

«Kui vaadata, kuidas inimesed neid silte omavahel kombineerisid, siis on küllaltki selge, et enamikul juhtudel ei ole tegu aktiivse identiteediga, vaid need on ainult sildid, mille inimesed endale uuringu käigus võtavad,» räägib Remmel. Uuring ise mõjutas inimest seisukohta võtma. Näiteks ligi neljandik end esmajoones kristlasena määratlenutest valis teise variandina mittereligioosse identiteedi. Samas valisid need, kes identifitseerisid end mittereligioossena, enamasti teisegi sildi siiski mittereligioosse.

End veendunud ateistiks nimetanutest valis vaid kolmandik teisest nimistust sildi «ateist».

«Minu arvates viitab see asjaolule, et ilmalikus ühiskonnas ei ole ilmalikud identiteedid olulised. Seda eelkõige seetõttu, et religioon ei ole kuigivõrd nähtav ning seetõttu pole vajadust end igapäevaelus määratleda,» leiab Remmel.

Siinkohal tekib vägisi mõte, et ehk oleks «ateisti» asemel sobivam silt hoopis «agnostik». Selgub aga, et seda mõistet kasutatakse Eestis küllaltki vähe. «Agnostitsism filosoofilise positsioonina on Eestis suhteliselt tundmatu, mis on ilmselgelt nõukogude perioodi mõju, kuna igasugust mittereligioossust nimetati ateismiks,» põhjendab Remmel. Mittereligioosset sfääri hakati kirevamana tajuma alles 1970ndatel, ent pigem üksnes teadlaste seas.

Remmeli senise kogemuse põhjal on eestlaste teadmised religioonist väga napid ning see on seotud ilmselgelt sellegagi, kui vähe torkab religioon ühiskonnas silma. Religiooniõpetust saab koolides ainult kuni kümme protsenti õpilastest ja paljud rohkem religiooniga kokku ei puutugi. See tähendab ühtlasi, et religiooniga kokku puutudes ei tunta seda ära.

Seetõttu kujundab enamiku arusaamu (kollane) ajakirjandus, mis eelistab eelkõige veidramaid üksikjuhtumeid. Üldiselt näib see olevat vastastikuse mõjuga: mida vähem inimesed religioonist teavad, seda vähem nad sellest räägivad, sest ollakse teadlik oma teadmiste piiratusest.

Üle poole eestlastest ei räägi pereliikmetega religioonist kunagi, 32 protsenti teeb seda paar korda aastas ja vähemalt korra kuus vaid seitse protsenti. Sama rusikareegel kehtib sõprade vahel. 48 protsenti eestlastest kinnitas, et ei mõtle kunagi religioossetele teemadele, mõni kord aastas teeb seda 31 protsenti, iga nädal aga vaid kümme.

2005. aastal, mil Eurobaromeetri uuringust selgus, et Eestis on kõige väiksem jumalasse uskujate protsent Euroopas (16%), taassündis usuleige eestlase motiiv, millest sai alguse juba «maailma kõige ateistlikuma rahva» meem. Ehkki järgnevad uuringud on tõestanud, et see tiitel ei passi meie uskumustega, paistab see olevat saanud eestlase enesekuvandi oluliseks osaks.

Sama 2005. aasta uuring näitas, et eestlased usuvad küll kõige vähem jumalasse, ent end ateistina defineerinute arv oli suurim hoopis Prantsusmaal.

Ateism on läbi aegade olnud eelkõige vastandumine peavoolureligioonile, ükskõik milline see parasjagu on, aga ka religioonivastane propaganda, usklike likvideerimine ning veel palju muud. Nii oleks õigem rääkida mitte ateismist, vaid ateismidest. Eesti uuringud viitavad sellele, et ateism tähistab inimeste peas sageli mittereligioosset või ilmalikku. Seejuures mõistetakse mittereligioossuse all eelkõige vastandumist kristlikule kirikule.

Ka 2015. aasta uuring näitas, et end ateistiks nimetanute seas on levinud väga mitu uskumust. Remmel toob tõestuseks näite: neid, kes eitasid absoluutselt kõiki teispoolsele viitavaid uskumusi, oli uuringus vaid kolm. Ja mitte protsenti, vaid inimest.

Tekst on lühendatud versioon 2015. aasta 22. novembril Postimehe nädalavahetuse lisas AK ilmunud artiklist «Kuidas eestlased end ateistideks pidama hakkasid ja mida me tegelikult usume».