FOTO: Pm

Arvamusportaal taasavaldab Šveitsi ajaloolase ja ajakirjaniku Kaspar Näfi artikli eutanaasia teemast Šveitsis. Kirjutis ilmus esimest korda 07.03.2010.

Viimase poole sajandi jooksul (eriti 1960–1974) on arstid ja farmakoloogid uusi ravimeid ja ravimeetodeid välja töötades astunud suure sammu edasi inimese eluea pikendamise osas. Nii on tekkinud olukord, kus inimkeha jõuab oma füüsiliste piirideni ja ravimine võib osutada ebainimlikuks.

Tänapäevane meditsiin pakub päästva lahenduse paljudele haigustele, mis varem tähendasid surma. Kuid samas on tekkinud küsimus, kas päästetud elu on ka elamist väärib.

Näiteks kui keelevähki ravitakse keele väljalõikamisega ja inimene ei saa enam rääkida või siis, kui inimene kaotab pärast keemiaravi elutahte. Üha enam vanu inimesi on terved, kuid samas tunnevad, et nende keha ei pea saja-aastast elu ometi vastu, olgugi et meditsiin seda võimaldab.

Teisalt leidub neid, kelle haigus pole enam ravitav ja nad peavad läbima nn palliatiivse ravi. Valu võib aja jooksul suureneda ja nad peavad kannatama.
Eeltoodud asjaolud panevad ka psüühiliselt terve inimese elule teisiti vaatama ja endalt küsima, kas ei leidu võimalust elu lõpetada.

Nii tekibki eutanaasia ehk surmaabi (ma kasutan siin edaspidi seda väljendit) osutamise küsimus. Surm aga pole korduv nähtus ja seepärast on vaja enne tegutsemist hoolikalt järele mõelda.

Ligi aasta pärast itaallanna Eluana Englarole Itaalias surmaabi osutamist, mis oli viimane meedias väga laialt kajastatud juhtum, on Eestiski olnud eutanaasiat puudutav arutelu. Avalikus diskussioonis mainiti Hollandit, Belgiat, Luksemburgi ja Šveitsi, kus surmaabi olevat lubatud. Tegelikult pole asi sugugi nii lihtne ja ühene. Eriti Šveitsis erineb protsess, mida ma allpool lahti seletan, Beneluxi maades lubatud surmaabist.

Nimelt võib meditsiinilist surmasaatmist jagada mitmeks: koheseks aktiivseks surmaabiks, kaudseks aktiivseks surmaabiks, passiivseks surmaabiks, suitsiidiabiks ja surmasaatmiseks ning palliatiivseks meditsiiniks (vt lisa). Beneluxis on lubatud otsekohene aktiivne surmaabi, Šveitsis on aga ainult suitsiidiabi mittekaristatav.

Šveitsi surmaabi juured ulatuvad aastasse 1942. Tollal kehtima hakanud uude kriminaalkoodeksisse pandi sätted, mille järgi oleks suitsiidiabi ainult siis karistatav, kui seda osutatakse omakasupüüdlikel motiividel. Sealt võib seepärast välja lugeda, et juhul kui omakasust ei lähtuta, võib vabalt kedagi aidata siit ilmast lahkuda.

Liberaalselt mõtlev seadusandja nägi seda ka nii ette ning pidas silmas pankrotti läinud ja oma au kaotanud ärimeest, kellele oleks võinud relva muretseda. Seda tõendavad seadust välja töötanud komisjoni dokumendid.

Alles 1980. aastatel leidis advokaat Walter Baechi, kes otsis koos mõttekaaslastega surma soovijatele lahendust, just siin suitsiidiabi osutamiseks õigusliku aluse.

Õigupoolest mindi alguses rahvaalgatuse teed ja nii koguti 1974. aasta septembrist alates Zürichi kantonis allkirju aktiivse surmaabi kehtestamiseks. Rahvaalgatus sai 1977. aastal Zürichi kantonis 58,4 protsendilise toetuse, kuid nagu liitriigis tihti juhtub, keeldus keskvalitsus kriminaalkoodeksit vastavalt muutmast. Zürichi kantoni elanike pooldav otsus sündis ühe Zürichi haigla peaarsti ümber puhkenud skandaali taustal. Nimelt tunnistas meedik, et ta on mõnel juhul katkestanud lootusetult haige toitmise tilguti kaudu.

Kriminaalmenetluse ajal, mille lõpuks arst õigeks mõisteti, püsis surmaabi teema väga pikalt ajakirjanduse tähelepanu all.

1982. aastal asutas leidlik Walter Baechi koos kirikuõpetaja Rolf Siggi ja teiste mõttekaaslastega mittetulundusühingu Exit, mis hakkas oma liikmetest surmatahtjatele infomaterjale jagama. 1985. aastal, pärast seda kui Baechi oli kriminaalkoodeksist eelmainitud õigusliku aluse leidnud, alustas Sigg nn vabasurma saatmistega.

1988. aastal liitus seltsiga tuntud Zürichi profülaktikameditsiini professor Meinrad ­Schär. Schär rääkis hiljem, et istus ühe kindlustusseltsi jõuluõhtusöögil juhuslikult Baechiga ühe laua taga, kus viimane kurtis oma seltsi raskustest uue arsti leidmisel.

Schär liitus aga Exitiga ka seepärast, et tema ema jäi raske mägimatkaõnnetuse tagajärjel halvatuks (tetrapleegia). Schäri sõnul olevat ema iga külaskäigu ajal oma meditsiiniprofessorist poega palunud talle välja kirjutada ravimi, et ta surra saaks.

Exitiga liitudes täitis ta oma emale antud lubaduse panustada kogu oma jõud, et võimaldada lootusetult rasketele haigetele suitsiidiabi. Schär ise kehtestas naatriumpentobarbitaali (NaP) surmarohuna, mis asendas varem kasutatud ravimisegu.

Kõrge NaP-doosiga saadavad Šveitsi surmaabiühingud Exit ja 1998. aastal asutatud Dignitas (teised ühingud on väga väikesed) lootusetult haigeid ühinguliikmeid vabasurma tänaseni.

Et vabasurm eeldab pikka järelemõtlemist, ütlevad mõlemad organisatsioonid ära kõigile neile, kes ei ole mõnd aega nende liige olnud ja liikmetele mõeldud ajakirja lugenud. Samuti osutab Exit suitsiidiabi ainult Šveitsis alaliselt elavatele inimestele, sest ligi 53 000 liikmega ühing on seisukohal, et teistes riikides elavad surmatahtjad peaksid ise selle õiguse eest võitlema.

78-aastane Dignitase asutaja ja ainuesimees, advokaat ja endine Spiegeli ajakirjanik Lud­wig A. Minelli võitleb aga selle eest, et vabasurm oleks Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel inimõigus. 2006. aastal toetas tema tõlgendust Šveitsi liidukohus. Ees ootab otsus Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtus. Selle inimõiguse nimel osutab Dignitas ka väljaspool Šveitsi elavatele inimestele surmaabi.

Minelli ja tema Dignitas on peamine Šveitsi n-ö surmaturismi põhjustaja. Et mujalt Šveitsi tulnutel pole siin oma kodu, üürib Dignitas neile kortereid. Sellega tekitas ta aga proteste naabrites, kes ei suutnud enam taluda «surmatööstust».

Pärast seda kui Dignitas ühest oma peamisest surmakorterist välja saadeti, pidi Minelli surmaabiühing oma teenust osutama nii hotellides kui ka parklates pargitud autodes. Sarnasust seksiäriga ei saa eitada. See kõik tekitas Šveitsis aga palju paksu verd. Kahtlused, et Dignitas ei tööta enam omakasupüüdeta, sundisid Šveitsi justiitsministeeriumi välja töötama surmaabiseadust, mis on praegu menetluses.

Siggi, Schäri, Baechit, Minellit ja teisi Šveitsi suitsiidiabi pioneere ühendab nende suhe kodanikuühiskonnaga ja nende lähedane kokkupuude kannatavate surmahaigete inimestega, kellele nad tahtsid leida teed valudest pääsemiseks.

Juba pilk Dignitase kodulehele näitab, et miljonär Minelli on mitmekülgselt haritud ja ­aateline, võitlev jurist. Kõik surmaabi käilakujud töötasid juhtivatel kohtadel (näiteks endine Zürichi abilinnapea, endine raadiodirektor, endine Swissairi pressiesindaja). Nad ei tee seda raha pärast. Nad on võimekad, iseseisvalt mõtlevad, tugeva iseloomuga inimesed, kes on ka valmis võimudele vastu seisma ja – veelgi tähtsam – surmatahtjatele vajadusel «ei» ütlema.

Seda näitab muu hulgas Exiti statistika: aastas palutakse Exitilt surmaabi keskmiselt 1500 korda. Exit aga nõustub ainult 350 juhul ja neist umbes pooltel juhtudel jõutakse ka tegudeni. Kodanikujulgus, eetika, aatelised eesmärgid, inimese (surma)tahte põhjalik kaalumine: surmaabi puhul on need elementaarsed asjad, mida ei saa ka kõige parema seadusega paika panna.

Šveitsi surmaabi korraldusel on eelis, et surmatahtja tapab ennast ise. See lihtsustab protsessi usklikele, sest suitsiidiabiga ei rikuta viiendat käsku (sina ei tohi tappa), kui tapmise all mõistetakse teiselt inimeselt elu äravõtmist. Exitis, muide, mängivad kirikuõpetajad suurt rolli. Seevastu on miinus, et kontroll, kas kõik on käinud seaduspäraselt, toimub alles seejärel, kui jääb üle konstateerida surma. Siis, kui tegelikult on hilja.

Kui Eestis soovitakse surmaabi võimalust kehtestada, vajab see nagu 40 kirja puhul tugevate inimeste ringi, kes asutaksid mitteriikliku kodanikuühenduse. Aga enne peaks aset leidma väga lai ühiskondlik diskussioon, kus oma arvamust saaksid avaldada nii surmatahtjad, nende lähedased kui ka kõik sellega seotud valdkondade esindajad.

Eutanaasiaga seotud mõisteid

•    Kohene aktiivne surmaabi: teadlik tapmine, näiteks surma põhjustav süst.

•    Kaudne aktiivne surmaabi: patsient saab ravimi – näiteks tugeva valuvaigisti –, mis võib põhjustada surma ehk vähendada elu pikkust.

•    Passiivne surmaabi: elutegevuse tagamise lõpetamine – näiteks kunstliku toitmise lõpetamine või sellest loobumine.

•    Suitsiidiabi: see pole sama mis surmaabi, sest surmatahtja võtab ise endalt elu, surmasoovijale muretsetakse ravimid, millega ta saab oma elu lõpetada.

•    Surmasaatmine ja palliatiivmeditsiin: surmale määratud inimeste eest hoolitsemine.

•    Surmaturism: et suitsiidiabi pole Šveitsis karistatav nagu teistes riikides, pakuvad organisatsioonid oma teenust välismaalastele.