Sirje Kiin: kas siis selle maa keel peab inglise keelest kehvem olema?

Kristjan Jaak Petersoni skulptuur Tartus Toomemäel. Foto: LAURI KULPSOO/PM/SCANPIX BALTICS

Kas tõesti tahame nüüd, kui oleme suutnud oma emakeelset kultuuri ja teadust viljelda pea sada aastat, et eestikeelne kultuur (sh teadus) muutuks äsjaavatud Eesti Rahva Muuseumi eksponaadiks, küsib kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Hiljuti võisime lugeda Eesti avaliku ringhäälingu veebiväravas šokeerivat pealkirja: «Mida kiiremini eesti teaduskeel välja sureb, seda parem». Sellise arvamusega esines noor eesti arvutiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud ja ettevõtja Margus Niitsoo.

Ta leiab, et eesti teaduskeele iga hinna eest elus hoidmine on takistuseks teadus- ja õppetöö edenemisele. Tegemist on ilmselgelt andeka ja tööka noormehega, keda on tema erialal korduvalt premeeritud ja  kes on kõige noorem doktorikraadi kaitsnud eestlane. Noormees on veendunud, et pool teadustööst on enese müümise oskus ning et kommunikatsioon on lahutamatu osa teadusest:

«Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõigepealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles. See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem.»

Margus Niitsoo leiab, et eesti keele nõue Eesti kõrghariduses ja teaduses «ei võimalda tuua välismaalt, kasvõi ajutiselt, maailma tippe, kes oleksid märkimisväärselt paremad teadlased ja tihti ka paremad õppejõud». Ta näeb eesti keelt takistusena ka nende jaoks, kes saavad hariduse välismaal ja peavad Eestis omandama täiesti uue teaduskeele.

Palju erinevaid keeli pole kasulik?

Noore arvutiteadlase kategoorilised, kultuuriväärtusi eiravad-välistavad väited meenutavad mulle üht ameerika majandusteadlast, kes püüdis mind veenda, et  kogu Euroopa majandus on (võrreldes USA ja Hiinaga) nii kehval järjel seepärast, et eurooplased räägivad eri keeli, kulutavad liigselt energiat ja raha tõlkimise peale. Euroopa Liit olevat seepärast nii ebatõhus, et kogu aur läheb vastastikuse tõlkimise peale.

Tõsi,  kui lähtuda ainult ühest – tõhususe kriteeriumist, oleks  kogu looduslik ja kultuuriline, sh keeleline  mitmekesisus maailmas täiesti tarbetu energiaraisk, millest peaksime kähku lahti saama. Sama lugu oleks poliitikas: ühe diktaatori tahe oleks kindlalt kiirem ja tõhusam kui sada üks riigikogulast lõputult jagelemas. Paraku on ebatõhus esindusdemokraatia koos kultuurilise ning loodusliku mitmekesisusega inimkonna ajaloo vältel teadlikult välja arendatud ajaloolised iseväärtused, mida ei saa mõõta ainult või üldse rahas, klikkide arvus või üleilmse tuntuse skaalas.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino hoiatab:

«Keele säilimiseks peab säilima teaduskeel»: «Mis siis juhtub, kui teaduskeel välja sureb? Tundub, et tagajärgedest on omajagu palju räägitud, aga korrakem veel kord üle. Keele säilimiseks peavad elus püsima kõik tema osised, sealhulgas erialade oskuskeel. On andmeid selle kohta, et keeled, mis on kasutusel teaduskeelena, ei erine mitte ainult leksika, vaid ka grammatika poolest nendest keeltest, mida teaduses ei kasutata. Kokkuvõttes keel vaesub, enese väljendamine muutub aina puudulikumaks ning ühel hetkel ongi end lihtsam väljendada mõnes teises keeles. Tänapäeval on selleks mõistagi inglise keel. Ühes hiljutises telesaates osalenud noored bändipoisid ütlesid: «Me suudame end väljendada koos olles paremini inglise keeles.»»

Siit tuleb haridusredeli alumine haamrilöök: juba algkooliõpilased, kes veedavad rohkem aega arvutis kui eestikeelseid raamatuid lugedes, osutuvad ootamatult inglise keeles tugevamaks kui emakeeles, sest emakeele ja kirjanduse tundide arvu on pidevalt vähendatud. Samas kutsuvad Rootsis töötavad  Uppsala ülikooli soome-ugri keeleteadlased üles loobuma Eesti haridusministeeriumi plaanist ühendada meie ainus eesti keele teadusliku uurimisega tegelev asutus Eesti Keele Instituut Tartu Ülikooliga. Nad küsivad, viidates Kristjan Jaak Petersoni laulusõnadele, «kas siis selle maa keel polegi enam tähtis?» (Rogier Blokland, Virve Raag, Raimo Raag. Postimees, 25.10.2016)

Kui meie ei tegele oma keelega...

Nii on meie emakeel praegu kahe ähvardava haamri vahel: ingliskeelsed videomängud lasteaiast saati, pooleldi ingliskeelne õpe ülikoolis ja ingliskeelsed nõuded teaduskeeles. Üks surub alt ja teine ülevalt eesti keelt kogu haridus- ja teadussüsteemis.

Ometi on eesti keel meie rahvusliku identiteedi alustala.  Kui me ei õpeta ega praktiseeri emakeelt kogu haridusastmestiku ulatuses, kui me ei arenda edasi teaduskeelt ja terminoloogiat kõigil erialadel, kängub ta kähku köögikeeleks, maakeeleks, vanaema keeleks. Ometi on meil põhiseadus, mis seab emakeele ja rahvuskultuuri kaitse ülemaks väärtuseks, mille nimel lõime 1918 oma riigi, mille nimel võitlesime ja laulsime end taas vabaks.

Küsimus pole ainult meie, eestlaste endi «egoistlikus» tahtes oma keelejoru ja -jonni ajada või etteheites, miks mõned meist väärtustavad ikka veel justkui «vanamoodsaks» kuulutatud rahvusriiki. Taoline ajalootajuta etteheide unustab ära, et Eesti rahvusriik rajati empaatilistele ja õiglastele vähemusrahvuste kultuurautonoomia põhimõtetele, need olid 20. sajandi alguse Euroopas kõige demokraatlikumalt ellu viidud põhimõtted. Samadest põhimõtetest lähtub  see avatud isamaalise meelega Eesti Vabariik, mille kodanik minul on õnn olla.

Kui noor arvutiteadlane väidab end muretsevat pigem inimkonna pärast, siis vastan talle: küsimus ongi kogu inimkonna kultuuriloolises hüves, mis väärtustab keelelist mitmekesisust kui asendamatut iseväärtust. Ka Euroopa Liit lähtub keelte mitmekesisusest kui rikkusest, mida me kõik koos püüame mistahes hinnaga säilitada ja arendada, sest see on vahetult seotud mõtlemise mitmekesisusega, inimkonna vaimsete väärtuste ja rikkusega, uute ideedega, mida ei saa ega tohigi kunagi mõõta ainuüksi rahalise tõhususe või teaduses pelga tuntuse või tsiteerimise sagedusega.

Tuletan siinkohal meelde üht meie rahvuskultuuri olulisimat tähtpäeva: esimene emakeelne ülikool avati Tartus 1. detsembril 1919. Me tähistame tänavu eestikeelse ülikooli 97. aastapäeva. Kas tõesti tahame nüüd, kui oleme suutnud oma emakeelset kultuuri ja teadust viljelda pea sada aastat, et eestikeelne kultuur (sh teadus) muutuks äsja avatud Eesti Rahva Muuseumi eksponaadiks? Küsimus pole teoreetiline ega emotsionaalne, küsimus on eksistentsiaalne.

Sirje Kiini kolumn ilmub regulaarselt välis-eesti väljaandes Vaba Eesti Sõna.