/nginx/o/2013/09/05/2221569t1hb3a9.jpg)
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) on olnud nn maailma suletuim riik aastakümneid. Kuigi riigist tuleb uudiseid iga päev, mistõttu tuleks seda kutsuda kõige avatumaks suletud riigiks, on siiski tegemist tänases avatud globaalses infomaailmas erandliku nähtusega, kirjutab raamatu «Põhja-Korea – nälg, hirm ja maailma suurim vangla» autor Erki Loigom.
Lugematud analüütikud ja huvilised keskenduvad kunagiste kremnoloogide entusiasmiga selle repressiivse riigi tegemistele ja üldlevinud on paljud Korea poolsaare tulevikuga seotud stsenaariumid. Enamlevinud on sõjalise sekkumise erinevad variandid ja majandussanktsioonidega Kim Jong-uni režiimi põlvilisurumine pikema perioodi jooksul. Sanktsioonide toimimisest kõneleme edaspidi ka mõne lausejagu pikemalt. Üha enam tundub aga, et 70 aastat kestnud pimedus saab tasapisi ise otsa hoopis tänu mälupulkadele.
Et paremini mõista, kui suletud ruumis põhjakorealased elavad, annan mõned eelteadmised riigi enda meedia toimimisest. Riigis on üks ajaleht, Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei häälekandja Rodong Sinmun, mis ilmub juba aastast 1945. Loomulikult ilmub ka perioodikat, mis on mõeldud väliskülalistele, kuid kohalike inimeste ainus päevalehte meenutav lugemisvara on just eelpoolmainitud ajaleht.
/nginx/o/2016/11/01/6024981t1h56d1.jpg)
Vabatahtlikult seda surmigavat käskude ja kohustuste kogumit keegi ilmselt ei jälgiks. Seetõttu on Rodong Sinmuni lugemine töökollektiivides siiamaani kohustuslik hommikune tööeelne osa. Ajaleht on loetav ka arvukatel lugemisseinadel asulate tänavatel. Riigis levib analoogsagedustel ainus telekanal ehk Korea Kesktelevisioon. Pealinnas Pyongyangis on siiski võimalik vaadata ka temaatilisi lisakanaleid, mis keskenduvad liidrite kangelaslikule minevikule või näitavad topeltportsjoni patriootilisi filme. Raadiojaamadest levib kesk- ja lühilainel (Pyongyangis ja Kaesongis ka FM-alal) Korea Ringhääling.
See on kogu valik, mis põhjakorealastele on lubatud kuulata-vaadata. Just nimelt lubatud, sest kõik muu on rangelt keelatud. Välismeedia tarbimine on kriminaalkoodeksis riigivastane kuritegu, millele määratud karistused ületavad näiteks grupivägistamise karistamiseks mõelduid. Põhja-Korea valitsejad on mõistnud meedia ja teiste visuaalsete meediumite rolli diktaatorliku riigikorralduse säilimiseks riigi loomise hetkest alates ja seda ka usinalt kasutanud. Kinokunsti tervistavat mõju oma võimule tundis juba V. I. Lenin, Põhja-Koreas järgis seda soovitust edukalt Kim Jong-il (võimul kuni 2011).
Eestlastele on suurepäraselt mõistetav välismeedia mõju meie mõttemaailmale ja piirkonna arengule. Pean silmas Soome televisiooni mõju 1980. aastatel. Olen täielikult nõus temaatilise dokumentaalfilmi «Disko ja tuumasõda» tegijatega, kelle sõnul on Soome televisiooni roll Eesti NSV suhtelises läänestumises peamine. Samamoodi elame tänasel ajastul infosõja eesliinil saades keskmisest eurooplasest oluliselt paremini aru Vene Föderatsiooni propagandast ja info kallutatusest.
Öeldakse, et Kremli propagandistid on juba mures, kui tuimalt reageerivad eestlased nende pingutustele. Kahjuks hakkab ka meie meediaruum suure naabri võimalustele tasapisi alla vanduma ja püsiv sõjahüsteeria õhutamine on selle kindel tunnus. Veel aastapäevad tagasi tekitanuks pealkiri «Kas tuleb tuumasõda?» autori vaimses tervises küsimusi, aga just sellise pealkirjaga Jüri Luige lugu ilmus 19. oktoobril Postimehes ja autori mentaalses seisukorras ei ole põhjust kahelda.
Korea poolsaarel toimub infosõda aga juba aastakümneid lakkamatu intensiivsusega ja Souli tuumatulemerre uputamine on täiesti tavapärane retoorika, millele enam ammu erilist tähelepanu ei pöörata. Põhja-Korea on oma vaatamata absurdsetele ja isegi humoorikatele ähvardustele suutnud siiski järjepideva ajupesuga mõjutada kogu maailma arusaama riigi kuvandist. Lõuna-Korea luure ja uudisteagentuuride regulaarsed teated mõne Pyongyangi võimuri kõrvaldamisest suurtükitule või näljaste koerte kaasaabil on osutunud enamasti väljamõeldisteks ja nende toon niivõrd halenaljakas, mis veidigi haritumas lugejas tekitab küsimusi.
Realistlikke uudislugusid ja analüüse pakuvad kahjuks vaid spetsialiseerunud veebilehed või mõttekojad, kuid nende meediavõim on piiratud. Nn peavoolumeediasse jõuavad valdavalt automaaditules hävitatud ekspruutide klikkekorjavad ulmelood ka edaspidi.
/nginx/o/2016/11/01/6024995t1h9175.jpg)
Võimalik, et Põhja-Korea kuvandi loojad naudivadki oma teadliku töö vilju riigile uskumatu kuningriigi maine loomisel, misläbi on väga kerge lükata ümber müüte. Seda Pyongyang viimased kümmekond aastat ka üsna edukalt teeb. Parim kinnitus sellele on inimõiguste temaatika, mis oli fookuses veel paarkümmend aastat tagasi, kuid on aina enam aktuaalsust kaotamas. Mitte et antud valdkonnas oleks tehtud märkimisväärseid edusamme, pigem on suudetud seda muude teemadega summutada.
Põhja-Korea vangilaagrite hulk on küll tõesti vähenenud, kuid toimivate pindala seevastu oluliselt suurenenud. Endiselt hinnatakse jõhkrates laagrites viibinute hulgaks üle 100 000 inimese.
Karistuspoliitika on alates Kim Jong-uni võimuletõusust 2011. aasta lõpul märkimisväärselt karmistunud. Hukkamiste ja pikaajaliste vangistuste kasutamine karistusena on pigem sagenenud kui vähenenud. Fookuse eemalejuhtimine Põhja-Korea kõige ebainimlikumalt tahult on kindlasti võimude suur eesmärk ja nad on selles olnud edukad. Ma ei ürita väita, et Põhja-Korea inimõiguste temaatika on päevakorrast täielikult maas, kuid see on kindlasti kaotanud oma intensiivsust. See on lubamatu.
Kim Jong-un on sel aastal rakettide ja tuumarelvade näol taevasse ja maasse kõmmutanud sadu miljoneid dollareid. Kuigi need on selgelt võimu säilitamisega seotud tegevused, täidab see ka kuvandiloomise eesmärki. Kim Jong-un kannab Põhja-Koreas liigtiitlit Suur Marssal ja tema kui targa sõjapealiku maine on tõusuteel. Meenutagem, et tema isa Kim Jong-il oli kõigest Kallis Juht.
Ohtrate raketikatsetuste taga on selge soov välisvaenlasele anda sõnum ja pinged Korea poolsaarel on peale Korea sõda kõrgeimal tasemel. Siseriiklikult Kim Jong-un kindlasti relvadega mängimisel erilist mõistmist ei leia, kuid elanikel sellekohaseid arvamusi vabalt väljendada muidugi ei ole võimalik.
Kevadel toimunud Korea Töölispartei haruldase kongressi raames vastu võetud militaar- ja majandusvõimekuste paralleelse arendamise poliitika tulemusena näeme Kim Jong-uni väga intensiivselt tegelemas juhendamistöödega ka majandusrindel.
Noor Kim on jätkanud pealinna uuendamist ja tuleb tunnistada, et see näebki aina tänapäevasem välja. Avatud on uusi spordirajatisi, kultuurikeskusi, muuseume, remonditud on teid ja avatud uhkeid monumente. Kuigi pooled ehitatud pilvelõhkujatest Pyongyangi kesklinnas on tänu kroonilisele ehitusmaterjalide puudusele ja olematule ehituskvaliteedile elamiskõlbmatud, on riigi eliidi elamistingimused viimaste aastate jooksul pealinnas märkimisväärselt paranenud. Seda ei hoita peidus ka külaliste eest.
/nginx/o/2016/11/01/6025027t1h6253.jpg)
Maailmale Põhja-Korea olemust tutvustavad materjalid, peamiselt dokumentaalfilmid ja rangelt võimude järelevalve all toimetavad üksikute uudistekanalite lühilood, maalivad ekraanidele üha modernsemat Põhja-Koread, mille üle on imestada aina keerukam. Nii ongi saavutatud Pyongyangi eesmärk kuvada riiki kui moderniseerumise teel olevat normaalset elukeskkonda. Viimase aastaga iseloomustavad Pyongyangi märksõnad nagu päikesepaneelid, kerimisvõimalusega digitelevisioon, intranet, elektritaksod, 4G, ärimess....Teistsugust Põhja-Koread meie teadvusesse aga kahjuks enam eriti ei jõua. Selles seisnebki Põhja-Korea suletus.
Kõlab küll loosunglikult, kuid just informatsioon võib olla üks võti avamaks seda suletust. Vaadeldes umbes 30 000 Lõunasse pagenu päritolu ja endist elukohta Põhja-Koreas, siis pärinevad kolm neljandikku neist kahest Hiina piiriäärsest provintsist, Ryunggangist ja Põhja-Pyonganist.
Geograafilise läheduse tõttu on sealt põgenenud enim inimesi, kuigi just nende kahe provintsi majanduslik elujärg on viimase kümnendi jooksul tänu Hiina lähedusele ja aktiivsele kaubavahetusele põhjakorealike standardite järgi normaalseim. Seda enam tuleb märkida riiki tungiva informatsiooni rolli selle piirkonna arengutes.
Põhja-Korea linnad Sinuiju ja Hyesan asuvad otse Hiinat ja Koread eraldava Yalu ja Tumeni jõe kallastel ja kauplemine naabrite vahel on sõltuvalt valitsuste leebusest kulgenud juba aastakümneid tõusvas joones. Põhja-Korea valitsus on mõistnud turgude rolli kogu riigi püsimises ja seeläbi on nende tegevust üritatud ohjes hoida ka seadustega, kuid tegelikult on just turud Põhja-Korea tegeliku eksisteerimise põhjus.
Turgusid on riigis erinevatel hinnangutel 500–800 ja nendel toimuvaga on seotud peaaegu kogu rahvastik. Jangmadangide (tõlkes: turuplats) areng sai plahvatusliku hoo sisse peale 1990. aastate teise poole näljahäda, kus kõigile osapooltele sai selgeks Pyongyangi režiimi võimetus oma rahvast toita ja katta.
Sama on turgude peamine roll ka tänapäeval, kuid oluline muudatus toimus tehnoloogia arenguga seoses umbes 12–15 aastat tagasi. Turgudele hakkasid tungima infokandjad moraalselt «sündsusetu» ja «riigivaenulike materjalidega» nagu Lõuna-Korea filmid ja seriaalid, muusika, Hiina ja lausa Ameerika filmikunst.
Kultusfilmi «Titanic» rolli silmade avanemisel kirjeldavad paljud põgenikud. Kui esimestel aastatel oli peamiseks infokandjaks suuremahuline DVD-plaat, mille levikut suutsid võimud üsna edukalt kontrollida ja konfiskeerida, siis viimastel aastatel liigub info mälupulkadel või -kaartidel. Oluliselt on laienenud meediamängijate valikud. Põhja-Korea asulates on siiani regulaarsed reidid selliste keelatud sisuga infokandjate tabamiseks ja vaatajate represseerimiseks, kuid lootus selle trendi peatamiseks on ammu kadunud.
/nginx/o/2016/11/01/6025109t1hf5f5.jpg)
Kui DVD-plaat jäi võimude tekitatud voolukatkestuse korral mängijasse kinni ja inspektoritel oli seaduserikkumist kerge tuvastada (isegi kui see sealt kätte saadi, reetis olukorra töösoe aparaat), siis tänapäevasemad mälukaardid ja -pulgad on kergelt eemaldatavad ja hävitatavad. Reidid kontrollideks on küll oluliselt sagenenud, kuid kahju režiimile on olnud pöördumatu.
Erinevate põgenikeorganisatsioonide hinnangul on kuni 85 protsenti põhjakorealasi regulaarselt jälgimas värskeid Lõuna-Korea seriaale ja noorsugu tunneb hästi lõunanaabri muusikat ja iidoleid. Noored põhjakorealased ei suhestu riigi revolutsioonilise mineviku ja liidrite kultusega enam ammu nii nagu nende vanemad ja vanavanemad. Päevasel ajal kohendatakse koolis küll Kimide pilte ja pühitakse ausammaste eest tolmu, kuid kaelasrippuvad mälupulgad on juba mõnda aega tegeliku staatuse sümboliks.
Ainus, millega võimud enam-vähem edukalt on siiani suutnud võidelda, on piiriäärsed mobiilikõned Hiinasse. Rahvusvaheliste kõnedega võitlusesse on investeeritud märkimisväärselt ja väidetavalt tabatakse patustajad paari esimese kõneminuti jooksul. Kõnede arv ja kestvus on seeläbi vähenenud oluliselt.
Ainus, millega riik veel võitlema ei pea, on internet. Seda hüve saavad seni kasutada vaid väga vähesed ülilojaalsed ametnikud ja liidrid. Riigisisene intranet on kättesaadav ametiasutustes ja koolides, kuid selle sisu on lapsekingades ega paku elanikele mingit huvi. Riigisisene mobiilivõrk on ilma andmeside võimaluseta, kuigi ajutiselt on ka see potentsiaalselt ohtlik lahendus olnud lubatud. Riik aga mõistis oma viga väga kiiresti ja täna saavad põhjakorealased oma nutitelefonidega sisuliselt vaid helistada ja pildistada.
Kui varem on välismeedia tarbimine olnud üliohtlik ajaviide ja jõukohane vaid julgematele, siis ka siinkohal on toimunud plahvatuslik areng. Lõuna-Korea toodangut jälgib ka kõrgem juhtkond ja ilmselt ligi sada protsenti põhjakorealastest on mingil moel keelatud materjalidega kokku puutunud.
Siin peitubki mälupulga suur võim kurja Kimi üle. Just igasuguse info riiki toimetamine võiks olla asjaga seotud riikide teadlik poliitika. Kuigi on kuulda aeg-ajalt toimuvatest võõrmeedia tarbijate näidishukkamistest, on režiim siiski võimetu kogu elanikkonda represseerima ja varem või hiljem muutuvad võimurid reaalselt põhjakorealase jaoks aina ebaolulisemaks.
Seda trendi on märgata juba aastaid, kus elu riiklikus retoorikas ja tegelikkuses erinevad nagu öö ja päev. Üheltpoolt igikestev ülistus Targale Marssalile ja koreapärasele sotsialismile, teisalt absoluutselt kapitalistlik turumajandus põhjakorealikus altkäemaksude kastmes.
Kui eespool sai lubatud peatuda veidike ajaloo karmimate sanktsioonide teemal, mis riigile praegu kehtestatud, siis ka siin on realpolitik kahjuks midagi muud. Kapitali võim mis tahes ideoloogiate üle on ajaloos korduvalt tõestust leidnud. Olgu mainitud, et rauamaagi ja söe eksport Musani kaevandustest Hiina suunal lööb taas rekordeid ja toorkütteõli Dangongist Hiinas Sinuijusse Põhja-Koreas ei taha 1976. aastal avatud torujuhtmesse ära mahtuda. Kuid ka siin on kuvandiloojad suutnud tekitada arusaama, kuidas kogu maailm Põhja-Koread pikali surub ja sellesse on kaasatud ka Hiina. Päris nii see siiski ei ole.
Hiina Rahvavabariigi ja Põhja-Korea suhted on ajaloo jooksul olnud kõike muud kui sõbralikud, aga mõlemad vajavad teineteist vankumatult. Peking viibutab tuumakatsetuste peale endiselt vaid näppu.
/nginx/o/2016/11/01/6025111t1h4352.jpg)
Kokkuvõtteks. Vaatamata sanktsioonide selgele ebatõhususele ja sõjalise sekkumise võimatusele on siiski päris palju võimalik maailmal Põhja-Korea olukorra muutmiseks ära teha. Põgenikke abistavate organisatsioonide tegevus vajaks hüppelist toetuse ja aktiivsuse kasvu. Just need, peamiselt vabatahtlikest koosnevad rühmad, omavad Põhja-Koreas elavate inimestega tihedaimat võimalikku reaalset sidet ja saavad korraldada veelgi enama välise info sisseimbumist riiki. Kuigi palju teeb ära ka tehnoloogia areng ise, on siiski oluline suunatud ja koordineeritud tegevus piiridel, riigi sees.
Meenutagem, et Hiina on antud juhul vaenulik riik, kes maksab piiridel põgenikke ülesandvatele elanikele juba preemiaid ning vaevalt näeb midagi positiivset selliste organisatsioonide tegevuses oma territooriumil. Läti sõlmis Lõuna-Koreaga hiljuti koostöölepingu Põhja-Korea tuumaprogrammiga tegelemise teadvustamiseks. Kas Sigulda kepikese viibutamisest ka reaalset kasu tõuseb, näitab tulevik.
Kas Eesti, kellel muide ühena kahest Euroopa Liidu riigist ei ole Kurja-Koreaga diplomaatilisi suhteid (teine on Prantsusmaa), ei võiks olla inimõiguste teemal Korea poolsaarel kaasarääkijaks ning erinevalt islamimaailma konfliktides relvi täristades midagi rahulikumalt korda saata? Inimõigused peaks olema meie teema ju küll?
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)