Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Nikolai Karajev: kuidas hävitada pool Tallinna (30)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Nikolai Karajev.
Nikolai Karajev. Foto: архив автора

Vaatan harva telerit, teades, et midagi head sealt näha pole. Nii et Tallinna TV saate «Vaba Mõtte Klubi» lõppu nägin pühapäeval täiesti juhuslikult. Televiisor ei petnud ootusi: ma kuulsin kohutavaid asju.

Viis intelligentset inimest arutasid, kuidas oleks Venemaal parem vallutada Eesti pealinna. Kõlasid mõtted stiilis «Tallinnas on ju suured lämmastikväetise varud. Üksainus diversioon ja pool Tallinna lendab õhku», «Ja elektrijaama võib ühe hoobiga rivist välja lüüa!», «Isegi hoopi pole vaja. Teate, piisab sellest, et avada Narva veehoidla lüüs», «Ja siis veel läbi lõigata kaks Rootsist tulevat kaablit, mis on juba päris lihtne».

Lausa iseenesest kujunes välja elegantne Eesti hõivamise plaan, mida, kui juba selliseid kurje mõtteid peas vaaritada, oleks lihtsalt patt kasutamata jätta. Odav ja hea! Pealegi sobib see plaan kõigile: terroristidele, marslastele, doktor Evilile, kellele iganes. Väga hea plaan.

Eks ma saan ju asjast aru. Spetsialistid teavad ka ilma «Vaba Mõtte Klubita», kus mida läbi lõigata ja kus mida pommitada, et kahju oleks maksimaalne. Ja et iga probleemne koht on oht. Ja et neile tuleb tõmmata avalikkuse tähelepanu. Ehkki mida see avalikkuse tähelepanu siin ikka aitab? Pigem tuleks äratada hoopis kompetentsete organite tähelepanu, et kui me juba igal pool valjult sõjatrummi taome, siis need organid ikka valvaksid kõike, mida on vaja valvata.

Ent ikkagi on kummaline kuulda selliseid asju telepurgist. Võib-olla tõesti tehakse ka Prantsusmaal saateid, kuidas eriliste pingutusteta vallutada Pariis, ning Saksa poliitikud arutavad jutusaates Berliini nõrku kohti («ja nagu naksti lendab pool Berliini õhku!»), aga ma miskipärast kahtlen selles. Ainuke analoogne asi, mis meenub, on see, kuidas «Nord-Osti» ööl vaagis muusikali produtsent Aleksandr Tsekalo uudistesaate otse-eetris kõiki terroristide hõivatud hoone sisse- ja väljapääse, andmata endale vähimalgi määral aru, et telerit vaatavad ka terroristid.

Nii ka siin: ei mingit vandenõu, lihtsalt tulid kokku intelligentsed inimesed ja rääkisid kaamera ees (saade oli eetris 25. oktoobril, pühapäeval oli juba kordus). Toonitan: väga erinevate poliitiliste vaadetega inimesed. Kolm parlamendi liiget, neist kaks keskerakondlast ja üks EKREst, lisaks veel üks roheline ja üks parteitu.

Jah, ma saan kõigest aru. Aga ikkagi: köiest ei räägita mitte ainult poodu majas, vaid ka mitte selle inimese majas, kes võidakse iga hetk üles puua. Muide, kui tegu oleks olnud ajakirjandusliku uurimusega, siis ma ei poetaks praegu sõnakestki. Ajakirjanikel ongi selline ülesanne – tuua avalikkuse ette parajasti erutavad probleemid. Aga parlamendi liikmetel, poliitikutel, rahva teenritel on funktsioon pisut teine: samuseid erutavaid probleeme lahendada ja mitte jutusaates, vaid sobivamates kohtades.

Tagasi üles