Ene Koitla: kas nutiseade on lapsehoidja, meelelahutaja või midagi muud?

Ene Koitla. Foto: Erakogu

Ükski digivahend ei ole hea või halb. Need oleme meie ise, kes teevad otsuseid kas ja milleks üht või teist vahendit kasutada, kirjutab Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse liige Ene Koitla.

Instragram, WhatsApp, Ask.fm, Snapchat, Youtube, Spotify, Tumblr, FaceTime – kui sa nendes keskkondades ei toimeta, siis oled käbide ehk laste jaoks vana känd. Loomult uudishimulikud ja uuele avatud lapsed võtavad kiiresti omaks kõik, mida tehnoloogiamaailmal pakkuda on.

Laps vajab ka internetis kaitset

Riigi Infosüsteemide Ameti 2014. aasta uuringust selgus, et 60 protsendil vanematest kui kuueaastastest Eesti elanikest on nutiseade (nutitelefon või tahvelarvuti). Digivahendite üha suurenev populaarsus seab uusi nõudmisi ka lapsevanematele, kellel tuleb senisest enam tähelepanu pöörata uuele pereliikmele, mis mõjutab nende lapse arengut ja turvalisust.

Ükski digivahend ei ole hea või halb. Need oleme meie ise, kes teevad otsuseid, kas ja milleks üht või teist vahendit kasutada. Tänapäeval on paljudes peredes nutiseade saanud lapsehoidja austava staatuse. Avalikus ruumis võib kohata, et nutva lapsega rääkimise asemel ulatatakse talle helendav ekraan ja laps rahuneb. Paradoksaalne on aga kuulda lapselt ajal, kus akna taga mänguväljakul on tema sõbrad, et tal pole õues midagi teha ja seetõttu tahaks ta tuppa jääda. Muidugi koos telefoni või arvutiga.

Digimaailm ja internet võimaldavad lapsel sattuda ebaturvalisse keskkonda isegi oma turvalises kodus olles. Vanasti õpetasid vanemad meile, et mänguväljakul võõralt onult-tädilt kommi vastu ei võeta ja temaga kaasa ei minda. Internetis aga ei saa ema-isa kogu aeg kõrval kontrollida, kellega laps suhtleb.

Mis jääb lapsepõlvest meelde?

Kui Targalt Internetis programmi koolitusel küsiti kolmanda klassi õpilastelt, kas nutiseadme vahendusel on nende poole pöördunud võõrad inimesed, siis oli tulemus šokeeriv – tervelt 35 protsenti vastas jaatavalt. Antud number on kooliti erinev, aga selle suurusjärk paneb mõtlema. Kui me ei saa oma tegudega seda numbrit väiksemaks teha, siis vähemasti saame lapsele õpetada, kuidas niisuguses olukorras käituma peaks. Kõige lähedasem ja usaldusväärsem  inimene lapsele on ikkagi tema ema või isa, kellelt oodatakse nii juhendamist, kuulamist kui ka reeglite seadmist ehk kasvatamist. Lisaks füüsilisele reaalsusele, millega meid õpetati omal ajal toime tulema, peame meie nüüd lisaks õpetama oma lapsi toime tulema digimaailmas, mis on nende jaoks vähemalt niisama reaalne kui pärismaailm.

Kui meenutate oma lapsepõlve, siis mis on jäänud teile sellest meelde? Kas väärtustate enam aega, mida veetsite multifilme vaadates või hetki, mil kabemängus isale pähe tegite ja vanaemaga maal pannkooke küpsetasite? Tänapäeval saab digi olla nende mälestuste osa, kui jäädvustaja, kuid mälestusi ta ei asenda. Uskuge mind, ükski laps ei taha mäletada oma lapsepõlvest mitu «laiki» ta kunagi sotsiaalmeedias sai, või seda, kuidas ta pere õhtused söögikorrad veetis arvutimängu mängides, sest samal ajal olid vanemad ametis omaenda nutiseadmetega. Kodus võib see kergesti juhtuda, sest kodus on nutiseade sageli meelelahutaja rollis.

Digivahendite muutumine esmatarbekaubaks loob uusi reaalsusi mitte ainult kodus. Kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on saanud meie isikliku ja professionaalse elu loomulikuks osaks, siis on digipädevustel oma koht ka põhikooli õppekavas. Riigi initsieeritud Digipöörde programm õpetab, kuidas nutikaid tehnoloogiaid töö- ja koolielus mõistlikult kasutada. Teema on kompleksne – see on koostöö erinevate ainete vahel koolis, kuid tähendab ka suuremat koostööd kodu ja kooli vahel.

Digiseade pole koolis meelelahutaja

Kooli poolt vaadatuna on lapse digiseade kõike muud kui meelelahutaja. Eelkõige on see töövahend, lapse arendamise mootor, millega kaasnevad piiramatud võimalused õppeprotsessi ajakohastamiseks ja  mitmekesistamiseks. Nutiseade võimaldab lahendada keerulisi küsimusi ja omandada teadmisi viisil, mida vanem põlvkond omal ajal ei osanud ette kujutadagi. Info otsing ja jagamine, meeskondade loomine ja tulemuste esitlemine sõltumata liikmete füüsilisest asukohast, ühendamatuna näivate õppeainete kombineerimine ja esitamine uute tehnoloogiate abil, ja muidugi mängulisus. Just mängulisus on see, mida tehnoloogia võimaldab ja mis paneb lapsed õpetatavat lennult haarama.

Kui vanasti tuli koolis õpetaja jutt sõna-sõnalt käsitsi üles kirjutada ja õppimine oli tõsine töö, siis nüüd on tehnoloogia töö, mängu ja huvitegevuse piire muutnud. ProgeTiigri programmi raames on lastel võimalus tegeleda koolides robootikaga. Nende jaoks on see mäng, kooli jaoks aga õppetegevus, mis arendab laste tehnilist kirjaoskust, insenerlikku mõtlemist ja digipädevusi. Täiesti uued võimalused arenevad ka laste loovuse arendamisel. Ozobot, MakeyMakey, BeeBot, Raspberry Pi, Edison, Little Bits ja 3D- printer on vaid mõned näited, mille abil lapsed saavad koolis luua oma maailma. Kui need nimed on sama tundmatud kui artikli alguses toodud loetelu, siis soovitan uurida ProgeTiigri Digitaalsete materjalide kogumikku, milles tutvustatakse 52 vahendit, äppi ja veebikeskkonda, mida tänased innovaatilised koolid iga päev õppetöös kasutavad.

Uurige vanemana välja, kuidas on olukord teie lapse koolis! Maailm on meist ainult ühe hiirekliki kaugusel, kasutame seda mõistlikult nii koolis kui ka kodus.

Ene Koitla osaleb 4. ja 5. novembril toimuval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Kultuur, haridus ja haritus»paneeldiskussioonis  «Kas nutiseadmed aitavad arendada laste loovust?».

Postimees.ee teeb konverentsist otseülekande.