Katrin Koov

FOTO: Erik Prozes

Teame, kui lihtne on üksteisest mööda rääkida, kui vestluspartneritel puudub ühine keel või baasteadmised etteantud teemal. Ruum on üks selline asi, millest rääkides jääb tihti justkui sõnadest puudu, kirjutab arhitekt Katrin Koov.

Ruumi kavandajad – arhitektid ja linnaplaneerijad – on ka ise pidanud süvendatud teadmisi ruumist pikka aega oma «tsunftisiseseks» asjaks. Ometi võiks teadliku diskussiooni kaudu tõusta tulu palju laiemalt. Sellest õpiksid nii ruumi loojad kui ka selle kasutajad ja lõpuks paraneks üldine elukvaliteet.

Ruumi mõju

Ruum ümbritseb meid iga päev, igal hetkel. See pole mingi passiivne taust, vaid mõjutab vahetult, ükskõik, kas me seda teadvustame või mitte. Mõjutab nii linnaruum kui ka iga üksik hoone, selle siseruumid, liigendus, valgus, materjalid, detailid. Kui erinevalt tunneme ennast oma koduköögis, kaubanduskeskuses, kirikus või staadionil? Mis assotsiatsioone tekitavad kõrghooned või kuidas tundub käe all vana maja trepikäsipuu? Iga ruum ja selle detailid kõnelevad sellest, mis laadi ruumiga tegemist, kellele ja milleks see on mõeldud, peegeldades ka oma ajastut ja ühiskonna tõekspidamisi. Kui õppida neid erinevaid ruume märkama ja  «lugema» ning seeläbi teadlikumalt kogema, siis võime igapäevasest keskkonnast saada palju rohkem infot. Mida teadlikum kontakt ümbritsevaga, seda rikkalikum elu. 

Teisest küljest saaks ruumide kujunemist igaüks ise rohkem suunata. Arvestades seda, et mõjutame ruumi juba ainuüksi läbi oma kõige tavalisemate igapäevaste tegevuste, siis teadliku ruumikasutajana oskaksime küsida paremat keskkonda neilt, kes selleks on kutsutud ja seatud. Ka arhitektid ootavad rohkem tarku tellijaid, kes ei rahuldu vaid kõige banaalsemate ja odavamate lahendustega. Eriti ootaks siinkohal eeskuju ja suunanäitamist riigi ja omavalitsuste poolt: näiteks koolimajade (ümber)ehitamine võiks olla selline sektor, kust ei hoita kokku, vaid luuakse lastele õppimiseks parim võimalik keskkond, mis on vaheldusrikas, inspireeriv ja motiveeriv. Esmatasandist edasi liikudes saab ruumilt eeldada ka intellektuaalsemat laadi väljakutseid.

Linn kui elukeskkond

Elukeskkonnast rääkides ei saa unustada, et valdav osa Eesti inimestest elab juba täna linnades. Kui palju aga saadakse koolis teadmisi linnaruumi ja arhitektuuri kohta? Vaadates koolihariduse praegust ülesehitust, siis näeme, et keskkonna temaatika on tugevasti loodusõpetuse poole kaldu. See on suurepärane, et lapsed saavad põhjalikke teadmisi taimede, loomade ja nende elupaikade kohta. Armsalt romantiline metsarahva kuvand istub meis ilmselt ikka sügavalt sees, kui põhikoolis saavad lapsed rohkem teadmisi näiteks sipelgate ehitatud pesade kui inimeste ehitatud majade ja linnade kohta.

Elukeskkond on tervik ja eriti linnades mõjutab ehitatud ruum inimesi vähemalt sama palju kui looduslikud tingimused. Teadmised linnaruumist ei peaks jääma ainult kitsa ringi spetsialistide teadmiseks, vaid see võiks olla loomulik osa üldisest haritusest. Suurem teadlikkus aitab paremini tundma õppida nii oma koduümbrust kui ka selle seoseid ühiskondlike protsessidega.

Ruumiõpetus koolidesse

Ruumiõpetust – märkamise, testimise, analüüsimise ja kavandamise ülesandeid – on võimalik integreerida väga erinevatesse ainetesse. Seda toetab ka uue haridusstrateegia üldine suund suurema lõimituse poole. Ruumiõpetust saavad jagada nii matemaatika-, muusika- kui ka kirjandusõpetaja. Miks mitte katsetada ruumisuhteid hoopis kehalise kasvatuse tunnis? Ruum mõjutab meid ju väga erineval tasandil ja seostub elu eri valdkondadega. Ruumiga  seotud harjutused annavad ka õpetajatele võimaluse oma tunnid huvitavamaks teha.

Arhitektuuril on pistmist nii tehnika-, äri- kui ka kunstimaailmaga. Seda paljusust peegeldab ka ehitatud keskkond ise, kust võib leida väga erineva otstarbe ja kvaliteediga ehitisi. Võib-olla seepärast, et arhitektuur ei sobitu hästi ühtegi «kasti», on ka üldhariduskoolides olnud sellest raske juttu teha. Lõimitud ruumiõpetuse kaudu võiks aga nii tipparhitektuur kui ka igapäevaruum samm-sammult tuttavamaks saada. Arhitektuur on suurepärane võimalus õppida valdkondadevahelisi seoseid. Ruumilise mõtlemise ergutamine aitab lastel omakorda teistes ainetes loovam olla. Kooliprogrammis polegi praegu ühtegi sellist ainet, mis arendaks otseselt ruumilist mõtlemist, seega saaks ruumiõpetus seda lünka hästi täita.

Elades demokraatlikus kodanikuühiskonnas, kus kõigil on võimalus ümbritsevat (linna)ruumi mõjutada, tuleks seda võimalust kasutada, kuid targalt. Selleks oleks vaja koolist kaasa saada ühine mõistete ja arusaamade baas. Siin tulebki appi ruumiõpetus, mis aitab kasvatada aktiivseid kodanikke, kes oskavad ja tahavad ümbritseva elukeskkonna teemadel kaasa rääkida.


Katrin Koov osaleb 4. ja 5. novembril toimuval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Kultuur, haridus ja haritus» paneeldiskussioonis  «Ruumiharidus hariduse osaks»

Postimees.ee teeb konverentsist otseülekande.