Ott Karulin: üks roll – Tšehhovi unustatud kangelane Taavi Rõivas

Peaminister Taavi Rõivas valitsuse pressikonverentsil. Foto: Erik Prozes

Kui Taavi Rõivast kahe aasta eest peaminister sai, oli see märk põlvkonnavahetusest poliitikas. Nüüd, kolmkümmend üks kuud hiljem, ei suuda vist keegi enam meenutada, millal Rõivas viimati mõne selgelt väljendatud ja muutumatuks jäänud seisukohaga välja tuli, kirjutab Ott Karulin Sirbis.

Oh, Andrei! Millised ootused ja lootused õekestel sinu suhtes olid – professorikoht Moskvas oli ju kindlamast kindlam. Ja nüüd … vaid närb ametnik, kel võlad kaelas ja päitsed peas.

Anton Tšehhovi kolme õe pealinnaihalus on ehk paljudele teada, aga nende vend Andrei jääb sageli tähelepanuta. Pole ka midagi imestada, sest näidendis räägitakse temast enamjaolt tagaselja: alguses kui armsalt hajameelsest, küll hoolitsust vajavast, aga siiski õekeste tulevikku kindlustavast teadlasehakatisest, edaspidi aga aina nukrama kaastundega kui oma valede otsuste tõttu õnnetusemülkasse vajunud tuhvlialusest. Ega selliste naiste – lisaks kolmele õele juhib Andrei elu ju ka tema ilusaist asjust ülemäära lugu pidav abikaasa Nataša – kõrval olegi kerge tähelepanu püüda.

Kui Taavi Rõivast kahe aasta eest peaminister sai, oli see märk põlvkonnavahetusest poliitikas. Andrei oli jõudnud oma unistuseni ja täitnud õekeste ootused. Nüüd, kolmkümmend üks kuud hiljem, ei suuda vist keegi enam meenutada, millal Rõivas viimati mõne selgelt väljendatud ja muutumatuks jäänud seisukohaga välja tuli. Eks omajagu vassis ka Andrei, kes suurest häbist kuidagi õekestele tunnistada ei tahtnud, et ta on kodu panti pannud ja leppinud paratamatusega, et Moskvasse ei jõuta kunagi.

Reformierakonna siseasjadesse muidugi lõpuni ei näe, seega pole ka võimalik teada, kui mitmele presidendikandidaadi kandidaadile Rõivas täpselt oma koduerakonna toetust lubas, aga avalikkusesse tilkunud – õigemini lekitatud – hüüatustest võib julgelt järeldada, et rohkem kui ühele. Vähemalt selles osas on Andrei Rõivast rohkem härrasmees, et ta kunagi oma õdesid üksteise vastu välja ei mänginud ja kohtles neid võrdselt – valetas kõigile ühtmoodi.

Ka Reformierakonna õdede kandidaate on mitmeid, ehk enamgi kui kangelannadele kohti komöödias «Kolm õde». Näiteks Marina Kaljuranna pooldajad Keit Pentus-Rosimannus ja Liina Kersna või oma isa toetanud Kaja Kallas … Kui reastada just need kolm Reformierakonda astumise aja järgi, oleks Pentus-Rosimannus vanim õde Olga – vaikselt õpetajaametit pidav ja ratsionaalne. Kaja Kallase täita on sel juhul igapäevarutiinist tüdinenud ja muutust ihkava Maša roll ning Liina Kersnale jääb Irina, nooblilt töötamisest unistav veel lootusrikas noorim õde. Ei tea, kas päris nii ka tegelikult on, kuigi Pentus-Rosimannus on poliitikuna neist kolmest kindlasti kõige kogenum ja ega Olgatki ole alati laval kibestunud, võtmekimpu kõlistava majasokuna kujutatud. Rõhutatud on pigem tema kaalutlevat meelt ja pühendumist perekonna kooshoidmisele.

Ehk on usutav seegi, et europarlamendis oma igapäevast leiba teeniv Kaja Kallas tahaks veidi äkilisemat ja rutiinivabamat elu, sooviks leida oma Veršinini, kellega koos seiklustesse viskuda. Huvitav, et Kallas teatas oma valmisolekust loobuda Tallinna linnapea kohast, mis pakuks kindlasti küllaga veršininlikku elujõudu ja kirge, veel enne, kui keegi teda sellega paari panema hakkas. Ja seda Marina Kaljuranna kasuks, keda Kallas(ed) veel mõne aja eest ohtliku konkurendina, võimaliku Natašana Rõivale nägi(d)!

Ei tea, ei tea … Kui üldse, siis just Liina Kersnas on enim Irinat, noorimat õde, kes igatseb tähendusliku elu järele. Nädala eest võeti riigikogus vastu ohvriabiseadus, mille ettevalmistaja ja eestkõneleja oli just Kersna, riigikogu lähisuhtevägivalla ennetamise ja ohvrite toetusrühma esimees, kes alles eelmisel kuul tähistas kahe aasta möödumist Reformierakonda astumisest. Palju õnne nimepäevaks, tagantjärele, Irina!

Irina nimepäevaga algab ka Tšehhovi «Kolm õde» … Ah! Just nagu paljudes selle näidendi lavastustes, olen minagi unustanud Andrei – siinse loo plaanitud peategelase, ikkagi perekonnapea. Ometigi on just Andrei elus praegu nii palju juhtumas: esmaspäeval teatas Rõivas oma kihlusest, justkui polekski teda ees ootamas järjekordne umbusaldusavaldus. Või siis just seetõttu, et kõik muudkui ilguvad tema võimetuse üle otsuseid vastu võtta. Oskab ju küll!

Jah, oskab, aga ikkagi tundub, et Rõiva otsused sünnivad siis, kui rong Moskvasse on jaamast juba väljunud. Nii ta seal perroonil seisab, üksinda, ja valmistub minema tagasi koju õekeste juurde, kus ootavad küsimused ja etteheited.