Riina Raudne: Eesti alkoholipoliitika – endiselt levib mentaliteet, et ennetus on igaühe enda asi

Riina Raudne Foto: Erakogu

Valitsuse otsused, mis muudavad alkoholipoliitikat, annavad suurema tulemuse kui üksikute inimeste probleemidele lahenduste otsimine, kirjutab Riina Raudne Sirbis.

Kõige lihtsam on alustada suure pildiga. Ja alustada klišeedega. Alkohol on ajalooline küsimus, öeldakse. Eks ikka ole inimesed kääritatud jookidest või muudest ainetest meeleseisundi muutust otsinud. Tõsi ta on. Aga oluline on samas ka välja tuua, et mitte kõik inimesed kõigis ühiskondades ei ole alkoholi joonud, ja et enamik ühiskondi on ajalooliselt proovinud erinevate meetoditega alkoholi joomise tagajärgi kontrollida.

Alkoholi tarbimise tase (näiteks 10 liitrit elaniku kohta) ühes riigis ei ole naturaalne asjade seis, mis tuleneb riigi kliimast, inimeste dispositsioonist ja ajaloost. Kui kaevata, võib välja tulla, et sajand tagasi joodi elaniku kohta alla 4 liitrit ning et naised igapäevaselt joomisest osa ei võtnud. Kuivõrd joomine üldse igapäevane oli.  Erinevate riikide alkoholi ajalugu uurides tuleb hoopis välja, et alkoholitarbimise tase on enim seotud alkoholi müügile, reklaamile ja müügikohtade arvule seatud reeglitega ning müügireeglite muutudes on paljudes riikides nähtud, et alkoholi tarvitamise tase ja sellega seotud kahjud muutuvad.  Näiteks võib tuua Soome alkoholitarbimise muutumise läbi 20. sajandi.

Alkohol mõjutab liiga paljut

Kogenematutele poliitikutele pakutakse rohkelt (pikas perspektiivis omakasupüüdlikku) tuge alkoholituru ja reeglite kujundamisel, samal ajal võetakse tööle parimad kohalikud reklaami-ja PR-firmad, et kohalikku meelsust tajuda ning alkoholibränd siduda kõigega, mis riigi elanikke hetkel kõige enam kõnetab.

Alkohol esitab ühiskonnale väljakutse. Ühelt poolt võiks inimesed teha, mida nad tahavad ja juua nii palju, kui jaksava osta. Alkoholitööstus võiks teha oma äri ja teenida rahva joomise pealt nii palju raha, kui turg välja kannab.  Teisalt mõjutab alkohol rahvastikku oluliselt. Alkohol annab lühiajaliselt muutunud taju, aga pikaajaliselt on arengupidur mitmel tasandil.

Alkohol pidurdab organite arengut nii lootel kui teismelise aju puhul, alkoholi laialdane tarbimine teismeeas pärsib inimeste suhtlemisoskuste ning endaga toimetulekuoskuste, eluoskuste arengut ning seab inimesed tuhandete kaupa sõltuvuseriski täiskasvanueas. Sõltuvus täiskasvanueas puudutab aga otseselt isikute reaalsete vabade valikute ja eneseteostuse võimet, laiema konteksti vaatest aga tööjõu kvaliteeti, lapsekasvatuse kvaliteeti, peresuhete kvaliteeti, ja on terve rea sotsiaalprobleemide amplifitseerija – perevägivald, liiklusõnnetused, vaesus, mittekohanemine jne.

Kuidas peaks riik sekkuma?

Millised alkoholiga seotud reeglid peaks riik kehtestama? Keda tuleks piirata? Kas eeldada, et probleemi juur on konkreetsete joojate nõrgas iseloomus ning suunata nendele kümnetele tuhandetele isikutele riiklikke teenuseid, et kahjud kontrolli all hoida? Või reguleerida, kui palju alkoholi tohib ühe riigi territooriumil müüa ja toota? Nagu me reguleerime, kui palju heitgaase tohib õhus olla ja loeme mingist piirist ülemineva koguse reostuseks? Kas saastekvoodile sarnaselt võiksime ette kujutada jootmiskvooti?

Õnneks on teadus sellele dilemmale vastuse leidnud. Valitsuse otsused, mis muudavad alkoholipoliitikat ja meie alkoholikeskkonda tervikuna, annavad suurema tulemuse, kui üksikute inimeste väljakujunenud probleemidele lahendusi otsides. Samuti väldivad keskkonnale seatud reeglid üksikisikute ahistamist mingi konkreetse tunnuse alusel.

Reegel on reegel ja kehtib kõigile, mitte ainult sõltlastele – peale kella 10 õhtul alkoholi ei müüda, sest see vähendab kahjusid keskkonnas tervikuna – purjus juhte maanteedel, vägivalda tänavatel, vägivalla juhtumeid koduseinte vahel. Sellist kvooti, kui me leiame, et kahjude kontrollimine on mõistlik, saab riik luua piirangutega hinnale, ostumugavusele (alkohol on eraldi seina taga, eraldi poes, linnast väljas vms, saadaval ainult kümnest kümneni jne) ja reklaamile.

Kokkulepped sünnivad vaidlustes

Kuidas konkreetses riigis kvoot kokku lepitakse või kuidas lastakse sel kujuneda? Tuliste vaidluste tulemusena (globaalse) alkoholitööstuse (kohalike esindajate) ja valituse vahel. Riikides, kus alkoholiturg alles avaneb, näiteks nagu meil peale N. Liidu lõppu või mõnes riigis, kus elatustase hakkab sellisele tasemele jõudma, et mõnel globaalsel õllebrändil on mõtet seal rohkem turundama hakata, kasutab globaalne alkoholitööstus ootuspärast retsepti.

Kogenematutele poliitikutele pakutakse rohkelt (pikas perspektiivis omakasupüüdlikku) tuge alkoholituru ja reeglite kujundamisel, samal ajal võetakse tööle parimad kohalikud reklaami-ja PR-firmad, et kohalikku meelsust tajuda ning alkoholibränd siduda kõigega, mis riigi elanikke hetkel kõige enam kõnetab. Tavalised teemad ja narratiivid on isamaalisus, vabadus, sõprus ja koosolemine, soorollide väljendus, autonoomsus, mis puudutab teismelisi universaalselt. Sponsoreeritakse kohalikke olümpiasportlasi, logod tahavad kaunistada iga koduklubi jalgpallimängu, sponsoreeritakse ka rahvuslikke üritusi, nagu näiteks Eesti puhul Laulupidu.

Turu avanedes oleneb palju sellest, millised on valitsusametnike ja erakondade arusaamad alkoholi poliitökonoomiast ja mida nad oskavad alkoholitööstuse ahvatlevate pakkumiste peale kosta. Peale N. Liidu lõppu ei olnud Eestis just palju inimesi, kes oleksid alkoholimajandust kogukulude ja võimalike kahjude mõttes hinnata osanud. Alkoholipoliitika kõiki aspekte oli aastakümneid juhitud Moskvast.  1990ndate alguse valitsustes rõõmustati uute välisinvestorte üle, kes Saku ja Tartu õlletehase ära erastasid, erakondadega tihedad sidemed lõid, uued reklaamipraktikad tõid ning lubasid sponsorraha Lilleküla staadionile, kui sellele õllebrändi nimetus anda.

Alkoholitööstuse mõju

Alkoholitööstus on Eesti alkoholipoliitikat ja seega Eesti jootmiskvooti, tugevalt mõjutanud. Näiteks on Tarmo Noop, A le Coqi juht, välja toonud, et Eesti 2008. aastal vastuvõetud reklaamiseaduse alkoholipeatükk on praktiliselt maha kirjutatud õlleliidu eneseregulatsioonikoodeksist. Reklaamiseadus, nagu ka alkoholiaktsiiside seadus käsitleb Eestis lahjat ja kanget alkoholi selgelt erinevana, toetudes mitte päris korrektsele väitele, et lahja alkohol on kangest alkoholis vähem kahjulik. Lahja alkoholi turuosa on hetkel 65%, aktsiise laekub kõikide lahjade alkoholide pealt aga ainult 35% kogu alkoholi aktsiisilaekumisest. Lahja alkohol aga ei ole kahjudeta, võib isegi välja tuua erilised kahjud läbi selle, et just lahja alkohol on sageli noorte ja laste joomisharjumuste kujundaja ning kätkeb endas seega erilisi ohte.

Kus me praegu oleme?

Maailma terviseorganisatsioonil on välja toonud, et kui riigis tarvitatakse aastas ühe elaniku kohta üle 6 liitri absoluutalkoholi, hakkab alkohol põhjustama tervisehädasid, mille kulud on suuremad kui kogu alkoholitööstuselt kogunenud tulu ühiskonnale.

Kui 1984. aastal, aastake enne Gorbatšovi algatatud alkoholivastast kampaaniat joodi Eestis keskmiselt 11.8 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta, siis aastal 2007, buumi tipphetkel, joodi 12.7 liitrit. Peale masu alkoholitarbimine langes oluliselt, kaasa aitasid mitmed korraga sätestatud piirangud nagu 2008. aastal kehtestunud öine alkoholimüügi keeld ning riigieelarve puudujäägist tulenenud alkoholiaktsiiside oluline tõus aastatel 2008. ja 2009. Praeguseks on alkoholi kogutarbimine 8.7 liitrit elaniku kohta, kuid tööd jätkub.

Põhjust on olla optimistlik. Ehkki alkoholi ennetuse vajadusest on aru saadud ning seda erineval viisil edendatud 1990ndate keskpaigast saati, siis alles 2011 aastal. algas protsess riikliku alkoholipoliitikadokumendi kokkupanemiseks. Alkoholipoliitika rohelise raamatu kokkupanemise protsess vältas 2011. ja 2012. aastal ning oli üks põhjalikumaid kaasamisprotsesse Eestis, andes sõna kohalikest omavalitsustest ja kodanikuühiskonna terviseorganisatsioonidest kuni alkoholitootjate, maaletoojate ja müüjatele ning nende kõikvõimalikele esindusorganisatsioonidele.

Rohelisest raamatust on kasu olnud

Alkoholipoliitika rohelise raamatu loomise protsessis oli ka selgelt näha valitsusasutuste ja ministeeriumite arvamuste lõhestumist vastavalt sellele, millist tükki ühiskonnast mingi ministeerium esindas. Justiits-, sise-, sotsiaal-ja haridusministeeriumi ametnikud, nii palju kui nad kohal käisid, olid üldiselt alkoholipiirangute ning kahjude vähendamise poolt. Majandusministeerium, kultuuriministeerium, ning rahandusministeerium, kes vaatavad rohkem majanduse ning maksulaekumise protsesse, olid sageli pigem piirangute vastu.

Alkoholipoliitika roheline raamat ei olnud mingi väga jõuline dokument, pigem loetles, milliseid suundi peaks kindlasti käsitlema. Kuid nüüd, kus see kinnitatud on, saab öelda, et kasu on tast olnud ja kõige olulisemad rohelises raamatus kokkulepitud suunad said ära mainitud 2015. aasta valimiste eel nii suurimate erakondade valimisplatvormides kui ka koalitsioonivalitsuse tegevuskavas.

Valitsuse praegune tegevusprogramm seab eesmärgiks, et aastaks 2030. peaks eesti alkoholitarbimine vähenema 2015. aastaga võrreldes poole võrra ning lubab hakata tegelema alkoholiravi arendamisega. Seda ka tehakse. Aastani 2020. on Euroopa sotsiaalfondi vahenditest eraldatud peaaegu 10 miljonit eurot alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ning alkoholisõltuvuse ravivõimaluste arendamiseks ja parandamiseks Eestis ja tõsta nii elanikkonna kui spetsialistide teadlikkust alkoholitarvitamisega seotud tervisekahjudest ja abi saamise võimalustest.

Riigis viiakse läbi noortele suunatud tegevusi alkoholitarvitamise edasi lükkamiseks ja vähendamiseks ning püütakse pilootprojektide abil katsetada erinevaid võimalusi alkoholitarvitanise vähendamiseks kohalikes omavalitsustes.  Turgu lubatakse kontrollida peamiselt läbi alkoholiaktsiiside järjepideva tõstmise, mida ka tehakse. Lisaks lubatakse ellu viia teisi alkoholipoliitika rohelises raamatus kokku lepitud meetmeid. Seda viimast punkti on täiendatud sulgudes oleva lausega: (nt lubame alkoholireklaamides esitada neutraalset teavet ja keelustame nn elustiilireklaamid jms). Lisaks on nii valitsuse kui ka valitsusametite tegevuskavades seotud tegevusi, mis panustavad pikaajaliselt ja tugevalt alkoholiennetusse, nagu uued tõenduspõhised vanemaharidusprogrammid, kiusamisvastased programmid ja kooliga kohanemise programmid.

Oleme alles pika tee alguses

Ehkki selline asjade hetkeseis annab üldjoontes põhjust optimismiks, oleme alles pika tee alguses ja üldse ei ole kindel, et sellel teel püsimine on kivisse raiutud. Endiselt on levinud (tööstuse) retoorika, et valitsus ei peaks sekkuma ja et isegi meie alkoholikeskkonnas on laste joomise ärahoidmine, sõltuvuse ärahoidmine ja sõltlase elule turgutamine peamiselt inimese või pere enda problem. Iga alkoholikeskkonda ja turgu mõjutava konkreetse otsuse vastuvõtmine ja rakendamine on selles valdkonnas endiselt väga intensiivne poliitiline protsess. Valitsuse otsuste ärahoidmiseks või enda jaoks soodsamaks muutmise jaoks kasutab tööstus jõulist avalikku survet, kuhu alkoholitootjad saavad tänu oma liikmelisusele kergesti kaasata Eesti majanduskorpuse tähtsaimaid lobiorganisatsioone nagu Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Kaupmeeste Liidu ja Toiduliidu. Viimati avaldasid need organisatsioonid avalikult nördimust sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski poolt valitsusse saadetud alkoholi-ja reklaamiseaduste muutmise eelnõu kohta. Samuti on viimase aasta jooksul maalitud kümnete artiklite kaudu dramaatiline kujutluspilt sellest, kui suur osa Eestlasi on hakanud Lätist alkoholi tooma ja kuidas Eestis jäävad maksud seetõttu laekumata, kuidas isegi soomlased ei tulevat enam Eestisse alkoholi ostma, vaid minevat kohe Lätti. Piirikaubandus on tõesti suurenenud, kuid järeldused poliitikale on alkoholitootjate poolt tugevalt liialdatud.

Järgmiste sammudena oleks valitsusel mõistlik alkoholi aktsiisipoliitikat timmida ja vähendada ebamõistlikku vahet, mille järgi kanget alkoholi maksustatakse 2.6 korda kõrgema aktsiisiga kui lahjat alkoholi, mis moodustab 65% kogu Eestis ärajoodud alkoholist ja mis toob kaasa spetsiifilisi kahjusid lastele ja noortele. Kui tahta vähendada suurt nõudlust (Läti)alkoholi järele, aitaks oluliselt kaasa ka see, et me lihtsalt räägiks alkoholiglamuurist vähem. Seda saab teha läbi reklaami vähendamise, mis tähendaks, et Reformierakond peaks leidma valitsuse istungite kavas aega arutada alkoholi-ja reklaamiseaduste muutuste eelnõu, mis on valitsuses kinni olnud alates varakevadest.