Tarmo Pikner

FOTO: Erik Prozes

Pealkirja lahti seletades: kas arvate, et pensionärid hakkavad varsti sõitma isejuhtivate autodega? Vale vastus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Kõigepealt vaatame, mis pole pensionäril ja isejuhtival autol ühine. See, et esimene kuulub eelmise sajandi nähtuste hulka ja teine pärineb järgmisest sajandist. Siitsamast saamegi tuletada selle, mis neil on ühist: nimelt tegeleb meie võimuladvik mõlema teemaga ja seda mainitud kahe sajandi vahelisel sajandil ehk praegusel ajal.

Mis imeloom see pensionär küll kunagi oli?

Tuletan meelde mõne nädala taguse telepildi, kus terve telestuudio täis publikut arutas tõsimeeli, kas pikendada pensioniea algust 70. eluaastani aastaks 2040 ja kui palju on ikkagi maksumaksjaid näiteks aastal 2060! Tõsise näoga seletas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, et kui praegu on keskmine pension 396 eurot, siis aastal 2040 on see 280 eurot.

Ehk siis loogika oli selline: veerand sajandi pärast tammub meie maailmakuulus küberühiskond samal paigal kus praegu, et arvutame palku ja riigieelarve ridu praeguste tingimuste ja taustsüsteemide järgi. Peale muu kummitab meid üleilmne häda, et rahvastik vananeb ja üleüldse elavad inimesed liiga kaua.

Kuna suur hulk inimesi arvas seepeale, et nad surevad hoopiski enne 70. eluaastat ära, tuli läinud nädalal Tsahkna rahva soovile vastu ja lubas aastal 2057 veel elus olevad inimesed pensionile 68 aasta ja nelja kuu vanuselt. Igaks juhuks meenutan, et praegu on aasta 2016.

No tulge taevas ja põrgu üheskoos appi – kus on arusaamine elust ja arengust? Aastaks 2057 on kadunud isegi sõnaraamatud, kus on kirjas, mis imeloom on kunagi olnud pensionär ja mis tähendus oli kunagi pensionieal ja pensionisammastel. Ja kust pagana pärapõrgust pärinevad andmed, kuidas ja kui palju tehakse tittesid aastal 2037, kui hakkavad sündima need, kes peaksid ülal pidama sajandi teise poole pensionäre?

Titemajandusest elukogenute toetusprogrammideni

Niisiis, homsete pensionäride ülalpidajaks on tänased tited ja on tõdetud, et neid peaks rohkem sündima. Kusjuures tegelikult soovivad küsitluste järgi meie pered endale keskmiselt 2,4 last, sealjuures 2,1 oleks elu jätkumiseks piisav. Tõsi, on olnud kuulda, et liiga paljud inimesed lahkuvad Eestist. Ja et eesti rahvas laiali ei jookseks või üldse välja ei sureks, räägitakse vajalikest programmidest, et noored ülikoolilõpetajad ja haritlased riigist ei lahkuks.

Ometi kaldun arvama vastupidi: noori ei pea mitte sunnismaisusega ähvardades kodus kinni hoidma. Selleks nad noored ongi, et leiavad ise endale sobivaimad paigad, kus kogemusi omandada. Ja kes ütles, et väljarändajad ei tule tagasi? Seda muidugi eeldusel, et lähteriigis on loodud vastuvõetavad tingimused.

Pole saladus, et kultuuri- ja looduskeskkond on meil juba praegu parem kui enamikus paikades. Jääb siis üle keskenduda sotsiaalsele keskkonnale ja selle ajakohastamisele. Ja isegi kui väljarändajaist tuleb pool tagasi ja nad tulevad kahekesi, on rahvastikubilanss ikkagi tasakaalus. Nii et titemajanduse kaela ei saa veeretada elukeskkonna parandamise tegematajätmisi.

Märkamata on jäänud, et meil tuleks hoopis luua toetusprogramme elukogenud 50–70- aastastele inimestele, kes rassiksid hea meelega igapäevatööl, mida pakutakse vaid kena väljanägemisega värskelt koolipingist tõusnud särasilmadele. Praegu aga, kui keegi 50–70-aastane julgeb astuda, oma CV näpus, mõnda pealinna säravate klaasseintega kõrghoonesse, siis suure tõenäosusega öeldakse viisaka tervituse asemel: te olete eksinud vanadekodu uksega.

Niisiis, selle asemel et tegeleda järgmise sajandi riigireformiga stiilis «Marsil peab asuma 5000 elanikku ja asteroidist Ceres saagu Kuu osavald», võiksid riigiisad lahendada probleeme, mis täna tõeliselt pakitsevad, tegelikult pakitsesid juba eile.

Ah jaa, pidingi unustama – algul vihjasin peagi meie tänavatel vuravatele isejuhtivatele autodele. Aga pigem räägime neist järgmisel sajandil (kuigi aastal 2030 pidid 90 protsenti meie autodest olema isejuhtivad). Aga sel sajandil oleks aeg isejuhtivast riigikorraldusest üle minna juhitud riigikorraldusele.

PS. Siinkohal pakun välja rahvastiku väljasuremise indikaatoriks ühe tänapäevase näitaja: väikerahvas on määratud väljasuremisele, kui telesaadete jututubadesse ei jagu enam staarinimesi ja saatejuhid hakkavad ise üksteise saadetes ringiratast jutustamas käima.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».