R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ilmar Raag: Eesti riiklik ideoloogia algab mitmekesisuse tunnistamisest

Ilmar Raag
Ilmar Raag: Eesti riiklik ideoloogia algab mitmekesisuse tunnistamisest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Ilmar Raag
Ilmar Raag Foto: Loco Studio/ERR

Eesti riiklik ideoloogia algab mitmekesisuse tunnistamisest, ka põhiseaduses kohtame eri tahete väljendusi, kirjutab Ilmar Raag.

Kas olete märganud, et Eesti Vabariigi põhiseadus on vähemalt ühes punktis sarnane piibli ja koraaniga? Kõigis neis tekstides võib korraga leida suvalises küsimuses nii poolt- kui ka vastuväiteid.

Väga paljud defineerivad Eesti põhiseadust rahvusriikluse manifestina. Seda isegi negatiivses võtmes. Näiteks, kui kaks aastat tagasi tuli välja uudis, et antud loo autorist saab psühholoogilise kaitse nõunik, siis oli nn Twitteri avangardi hulgas neid, kes mõistsid uudise hukka, kuna Eesti riigis sai nende meelest tegemist olla eelkõige rahvusluse propagandaga. See üllatas mind, sest ise ma ei oleks kogu riigi strateegilist kommunikatsiooni sugugi nii kitsalt sidunud.

Veidi teistsugust lähenemist pakkus umbes aasta tagasi Ülle Madise. Ühel konverentsil esitas ta retoorilise küsimuse: «Millega algab Eesti põhiseadus? Mis on kirjutatud selle teksti preambulis?» Niisugune küsimus tundus kulunud retoorikavõttena vähemalt 92. aastast saadik ja minagi arvasin, et järgneb asjalik tõdemus, et Eesti riik «peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade». Kuid ei. Mõtliku häälega teatas õiguskantsler, et Eesti riik «on rajatud õiglusele ja õigusele». Siinkohal jättis mu süda kaks lööki vahele. Tõepoolest, need sõnad on eespool rahvuse ja kultuuri säilimist.

Kaevudes edasi põhiseadusesse, on seal tunda vähemalt kahe eri tahte olemasolu. Üks räägib eestlaste riigi taastamisest ja teine soovist rajada lääne demokraatiatega sarnast riiki. See kõik ei pea tingimata olema vastuolus, kuid soovi korral võib siiski preambuli eesti rahvuse ja kultuuri lõik jõuda konflikti põhiseaduse paragrahviga 12, kus öeldakse, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse tõttu.

Kui me ühelt poolt paneme ühe rahvuse arengu eelispositsiooni teiste rahvuste ees ja samas välistame diskrimineerimise rahvusepõhiselt, siis on meil vähemalt teoreetiline probleem. Samas ei defineeri põhiseadus aga sedagi, mis on eesti kultuur. Kuidagi tuleks seda ikkagi sõnastada kas või siin.

Eesti riik on viimasel 25 aastal teinud omajagu otsuseid ja jaganud maksumaksja raha. Mitte kõiki neist otsustest ei ole seletatud pika jutuga väärtustest, sest mõnikord piisab ka tervest talupojamõistusest. See tähendabki seda strateegilise kommunikatsiooni olukorda, kus teod on väärtuste tunnistajana paremad kui sõnad. Järelikult ei pea me eesti ideoloogia otsinguil pöörduma mõttetarkade tekstide juurde, vaid selle asemel on võimalik reaalne ideoloogia destilleerida riigi tegevusest. Nii saame vahet teha ka soovmõtlemist esitaval normatiivsel ideoloogial ja päriselul. Tuleb ainult tegutseda nagu ajaloolased-antropoloogid umbes 2000 aasta pärast, kui nad peavad juhuslikult säilinud Exceli tabelite ja videofailide abil konstrueerima eesti kultuuri, mille kaitset meie põhiseadus nõuab.

Alustagem lihtsa küsimusega: kuidas suhestub riik religiooni? Kõigil on võimalik uskuda mida tahes, aga väärib märkimist, et Eesti riik on rahastanud kooliprogrammi, kus füüsikas ja bioloogias hea hinde saamine eeldab teadusliku maailmavaate, mitte näiteks kreatsionismi tundmist.

Kas meil on aga seejärel tegemist ideelise lõhestumisega, kui riik ühel ajal finantseerib teoreetilise füüsika doktoriõpet ja samas võib riigipäid näha jõulude ajal kristlikus kirikus kuulamas juttu, mida ajalooteadus ei suuda päriselt kinnitada? Ei.

Sajandeid kestnud areng on viinud olukorrani, kus sisuliselt vastanduvatest väidetest vaadatakse mööda ja igaühele on jäetud vaba voli, senikaua kuni ta tunnistab, et «keisrile tuleb anda, mis keisri oma, ja jumalale, mis jumala oma.» Nii toimib siis ilmalik riik, mille kodanikud võiksid olla kuni viimseni usklikud.

Nagu juba öeldud, kantakse kultuuri edasi riiklikul tasandil eelkõige haridus- ja kultuuriministeeriumi haldushalas. On õige, et ühest küljest saavad noored inimesed ka täna koolist teada, et Lydia Koidula ei olnud ainult naine muistse rahatähe peal ja et Tammsaaret tuleb pidada väga heaks kirjanikuks, aga teisest küljest annab sama kirjandusprogramm edasi ka Noor-Eesti ihaluse saada eurooplaseks.

Ühest küljest finantseerib riik laulupidu, aga samas pannakse väga suuri summasid peamiselt välismaailma filme näitava Pimedate Ööde Filmifestivali korraldamisse. Teiste sõnadega väärtustab riik oma kodanike kultuurilise tunnetuse laiendamist üle Maarjamaa piiride.

Kas see tegevus on kõik ka ideoloogiliselt põhjendatud? Tegelikult mitte.

Minul oli võimalus olla päris mitme aasta jooksul Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali ja Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu liige. Selle aja jooksul jaotati seal nii mõnigi miljon teostele, millest igaüks võis saada uueks kultuuri tüvitekstiks. Ometi ma ei mäleta vist kordagi, et miski otsus oleks tehtud, lähtudes ainult rahvusriigi hüvangu argumentidest.

99 protsenti otsustest sündis kunstilise või sotsiaalse huvitavuse baasil, mille juurde arvestati enamasti ka autori võimekust asi lõpuni vedada. Seetõttu on tulemus ideoloogiliselt kirju. Korraga finantseeriti väga ühiskonnakriitilist Sulev Keeduse dokki «Varesesaare venelased» ja samas ka rahvusromantilist «Detsembrikuumust.» Niisugust suhtumist võib ilmselt laiendada ka teistele valdkondadele, kui arvestada, et maksumaksja doteerib riigi suhtes tihti kriitilist teatrit NO99 või rahastab riigi üldise parempoolse peavoolu poliitika juures ikkagi akadeemilise sõltumatuse alusel vasakpoolseid liberaale Tallinna Ülikoolis.

Kuidas seda kõike kokku võtta? Kuidas me võime nende näidete põhjal kirjeldada Eesti ideoloogiat? Pahatahtlik arvaja leiaks, et riigi vastavas tegevuses võib näha segadust ja järjepidevuse puudumist. Mina olen pigem vastupidisel seisukohal.

Selle mitmekesisuse peamine mootor on tervest mõistusest lähtuv tunnetus, et Eestis elab väga erinevaid inimesi ja seetõttu esindab ka riik korraga väga erinevaid huve. Aga kõik kokku mahub see ikkagi faktiliselt mitmekesisuse poliitika mõiste alla.

Kultuur ei sünni mõne üksiku mõttehiiglase peas. Ka riigi ideoloogia oma ideaalkujul vormub ühiskonna tegelike mustrite järgi. Ka eesti kultuuri omapäraks on meie suurusest ja asukohast tulenevalt olnud eri kultuurimõjudega kohanemine.

Pea alati on Eestimaa kultuuri iseloomustanud eri mõjude koosesinemine, mis tegelikult tähendab, et mitmekesisus on meie keskseim mõiste. Me ei pruugi seda alati teadvustada, nii nagu ei teinud seda ka rehetalust tulnud maamees, kes leidis, et saksa eeskujude järgi ehitatud Tallinna vanalinn on ikkagi osa eesti kultuurist. Aga see ei muuda tulemust tänases päevas.

Faktiliselt algab eesti riiklik ideoloogia mitmekesisuse tunnistamisest. Nii nagu teoreetiline füüsika ei välista jõulumissat Eestis, nii ei välista laulupidu teatri NO99 hüüatust «Käi perse, Eesti!». Kõik ülejäänud on vaid tasakaalu küsimus.

Märksõnad
Tagasi üles