Ilmar Raag

FOTO: Loco Studio/ERR

Eesti riiklik ideoloogia algab mitmekesisuse tunnistamisest, ka põhiseaduses kohtame eri tahete väljendusi, kirjutab Ilmar Raag.

Tellijale

Kas olete märganud, et Eesti Vabariigi põhiseadus on vähemalt ühes punktis sarnane piibli ja koraaniga? Kõigis neis tekstides võib korraga leida suvalises küsimuses nii poolt- kui ka vastuväiteid.

Väga paljud defineerivad Eesti põhiseadust rahvusriikluse manifestina. Seda isegi negatiivses võtmes. Näiteks, kui kaks aastat tagasi tuli välja uudis, et antud loo autorist saab psühholoogilise kaitse nõunik, siis oli nn Twitteri avangardi hulgas neid, kes mõistsid uudise hukka, kuna Eesti riigis sai nende meelest tegemist olla eelkõige rahvusluse propagandaga. See üllatas mind, sest ise ma ei oleks kogu riigi strateegilist kommunikatsiooni sugugi nii kitsalt sidunud.

Veidi teistsugust lähenemist pakkus umbes aasta tagasi Ülle Madise. Ühel konverentsil esitas ta retoorilise küsimuse: «Millega algab Eesti põhiseadus? Mis on kirjutatud selle teksti preambulis?» Niisugune küsimus tundus kulunud retoorikavõttena vähemalt 92. aastast saadik ja minagi arvasin, et järgneb asjalik tõdemus, et Eesti riik «peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade». Kuid ei. Mõtliku häälega teatas õiguskantsler, et Eesti riik «on rajatud õiglusele ja õigusele». Siinkohal jättis mu süda kaks lööki vahele. Tõepoolest, need sõnad on eespool rahvuse ja kultuuri säilimist.