Liiklusraev

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Aeg-ajalt kuuleme uudiseid, kuidas linna on metsloom ära eksinud. Näiteks võis mõni nädal tagasi lugeda, kuidas ühte pealinna kaubamajja eksis ära tige kährik, kes tahtis seal ostjaid hammustada. Sellised lood lõppevad enamasti sellega, et saabuvad päästjad, kes metslase jälle loodusesse toimetavad. Kuidas aga talitada inimestega, kes end looma kombel ülal peavad?

Ka inimene on osa loomariigist ning agressiivsus on osa inimloomusest. Tõsi, hästikasvatatud inimene, kes suudab oma emotsioone ja käitumist kontrollida, suudab selle spontaanse tungi alla suruda. Mõned selleks võimelised pole ning elavad oma agressiivsuse välja. Kõige halvem, kui seda tehakse liikluses, kus autost võib saada potentsiaalne taparelv. Psühholoogid kinnitavad, et sellised inimesed ei pruugi igapäevases suhtluses millegi poolest silma paista, näiteks kellelegi poe kassasabas varbale astudes paluksid tõenäoliselt andekski.

Kui vaadata meedias kõlapinda saanud liiklusraevujuhtumeid, kas või tänases Postimehes ilmunud lugu 40-aastasest Margusest, siis on raske öelda, mis konkreetselt nende inimeste sisemuses toimub, kui nad kaasliiklejate vastu käe tõstavad. Tõukab neid inimesi tagant alateadlik soov lahendada niimoodi mingeid sisemisi konflikte, maandada pingeid või rahuldada oma nartsissistliku «mina» vajadusi?

Iseenesest polegi see niivõrd oluline, mis neid inimesi parasjagu sisimas närib, oluline on see, mida teha olukorras, kui Eestimaa teedel on liikvel arvestatav hulk ebastabiilse psüühikaga inimesi. Teedel ja tänavatel toimuv on ju otseselt kultuurituse, meie ühiskonnas paraku sagedasti esineva labiilse psüühika ja sotsiaalsete konfliktide tagajärg.

Mida teha? Esmajoones tuleks kaasliiklejatel rahulikuks jääda ning mitte alluda provokatsioonidele. Oluline faktor, mis sellist käitumist soodustab, on ka Eesti ühiskonnas vohav õigusnihilism. Kriminoloogid kinnitavad: varjatus viib karistamatustundeni. Paraku on meie eriomase ajaloolise kogemuse tõttu välja kujunenud jultunud ja jõhker inimtüüp, kes tardub vaid suurema jõu ees.

See ei tähenda loomulikult, et selliste inimeste vastu tuleks kurikas käes sõtta tormata, vaid pigem võiks eeskuju võtta Saksamaalt, kus kaasliiklejad aktiivselt  agressiivsetest liiklejatest teada annavad, tegeldes probleemiga rohujuure tasandil. Liiklusraev tuleks aga võrdsustada avariisituatsiooni tekitamisega, mis võib viia juhtimisõiguse äravõtmiseni. Ebaterve psüühikaga inimeste koht pole rooli taga, nagu kähriku koht pole Stockmanni kaubamajas.

Kurika olemasolu autos provotseerib juba iseenesest vägivallale, nagu näeme ka Marguse juhtumist. Kui autos on kurikas, aga palli või kinnast mitte, siis võiks seda käsitleda ründerelva kandmisena, ja rakendada vastavaid sanktsioone.