Lisaks usulistele põhjustele on marginaalne hääl kõigil Iraagis elavatel jeziididel, kuid ka selle väikse kogukonna sees on Nadia ja Lamiya ebasoodsas olukorras oma soo tõttu. Seepärast on nende vabadus mõelda teisiti ja kujundada ümbritsev maailm teistsuguseks kohaks palju suurem võrreldes teiste nominentidega, kuna uus polnud ainult avaldatav mõte, vaid ka isikud, kes ideed teistega jagasid.
Euroopa Parlament on auhinna andmise kriteeriumidena nimetanud kolm põhiväärtust, milleks on inimväärikus, vabadus ja võrdsus. Inimväärikus on midagi, mida neil kahel tükk aega polnud. Nad elasid vangistuses, kus neid kasutati asjadena, millega ISISe sõdurid võisid teha seda, milleks neil parajasti tuju oli.
Pärast põgenemist on nad pühendanud ennast sellele, et keegi teine ei peaks samasugust olukorda läbi elama ja saaksid pääsemiseks abi. Vangistuses viibides oli ka vabadus Lamiyale ja Nadiale vaid unistus. See on väärtus, mille saavutamise nimel olid nad valmis võitlema ja kannatama. Lisaks sellele seisavad nad mõttevabaduse eest ja näevad vaeva selle nimel, et me saaks elada maailmas, kus inimese arvamusi ei suruta maha, vaid võetakse arvesse.
Võrdsus on ilmselt väärtus, mida naised enim propageerivad, kuna see on printsiip, millele on ehitatud kogu nende platvorm. Võrdne kohtlemine, hoolimata inimese usulisest veendumusest, soost või minevikust, on nende soovitav tulemus.
Kui jätta kõrvale moraalsed põhimõtted ja pehmed väärtused, siis ka reaalpoliitilisest küljest on Murad ja Bashar oivalised valikud. Andes Sahharovi auhinna neile, on võimalik juhtida tähelepanu sellele, mida ISIS teeb, näidata välja lääneriikide toetust neile, kes on pidanud kannatama ja õõnestada rühmituse jalgealust veelgi. On võimalik saata signaal sellest, kuidas nende teod on vastuvõetamatud ja kuidas Euroopa ei kavatse oma arvamust nende suhtes muuta. Lisaks sellele muudab see päevakajalisemaks kogu ISISe tegevuse.
Hetkel on läänes nende tegevuse ümber diskussioon ainult siis, kui tehtu puudutab otseselt meid ning ei mõelda sellele, et inimesed Lähis-Idas peavad õudusi kogema iga päev. Inimeste silmaringi avardamine muudaks seetõttu mõistetavamaks ka pagulaskriisi, kuna nähtaks massiimmigratsiooni tegelikku põhjust, selmet arvata, et kodud jäetakse maha lihtsalt parema palga nimel.