Kersti Kaljulaidi kõne Lääne-Virus: millist sotsiaalkaitset vajab kodus töötav ema?

President Kersti Kaljulaid . Foto: Sander Ilvest

Postimees avaldab täismahus president Kersti Kaljulaidi 27. oktoobril Vihula mõisas kõrgema sotsiaalkaitse kursusel peetud kõne.

Lugupeetud esimeste sotsiaalkaitse kursuste peatsed lõpetajad!

Mistahes riik saab seesmiselt, seda nii vaimu kui ka majanduse mõttes, olla tugev ja arenemisvõimeline üksnes siis, kui selle elanikud tunnevad - see on nende endi riik. Ilma aktiivsete ja vastutustundlike kodaniketa riik on jätkusuutmatu.

Et nii saaks olla, on tegelikult vaja vaid ühte. Seda, et inimene saaks end alati tunda ühiskonna väärika ja võrdväärse liikmena. Isikuna, keda kuulatakse ja kellega arvestatakse.

Üheks võtmesõnaks on siin sõna «alati». Teiseks aga tõdemus, et me oleme erinevad, meil on erinevad võimed, elukäik, tervis jne. Kuid sellele vaatamata on meil ühesugune soov inimväärsele elule ja arengule ning ka õigus selleks.

Sotsiaalkaitse peaks olema suunatud nende kahe eesmärgi ratsionaalsele ja jätkusuutlikule saavutamisele.

Seda on tunduvalt enam, kui meil tavaliselt sotsiaalkaitse all mõeldakse. Sotsiaalkaitse ei koosne üksnes sotsiaaltoetustest ja nende süsteemi täiustamisest. Pigem tuleks seda problemaatikat käsitleda hoopis vastupidiselt. Tuleb lähtuda sellest, et sotsiaalne kaitstus ja meie sotsiaal- majanduslik edukus on omavahel edasi- ja tagasisidestatud.

See tähendab, et sotsiaalne kaitstus, kui see on korraldatud arukalt, aitab kaasa majanduse arengule ja majanduse areng omakorda võimaldab sotsiaalkaitset järjest paremini korraldada.

Võib isegi öelda, et mingi osa praegu makstavatest toetustest on tegelikult sotsiaalkaitse sfääris tehtud vigade parandus. Neid tuleb maksta seepärast, et meie inimeste tegelikus, primaarses sotsiaalses kaitstuses (see on töö- ja ettevõtlustingimuste loomises, keskkonnakaitses, hariduses, tervishoius) on tehtud või tehakse midagi teatud ulatuses valesti või siis on probleeme pakutavate võimaluste kättesaadavusega.

Kui elada lühikese ajahorisondiga maailmas, tundub sotsiaaltoetuste problemaatika tõepoolest olema kõige olulisem. Inimesi on raskuste korral vaja aidata siis, kui neil abi vaja on. Konkreetse abi osutamise hetkel pole tulevikuprobleemidel erilist tähtsust.

Lühiajalise mõtlemise elujõudu toetab täiendavalt ka tõdemus, et rahvatervist, haridussüsteemi, rahva mentaliteeti, tööturgu jne. ei saa aasta või kahega kuigivõrd tuntavalt muuta, rääkimata siis veel demograafilise olukorra muutmisest sedavõrd, et sellel tajutav mõju oleks.

Lühiajalises perspektiivis elamine viib täielikule enesepettusele - veendumusele, et aeglaseid ja aastas suhteliselt väikestena tunduvaid muutusi saab ka edaspidi ületada väljakujunenud süsteemi vähehaaval täiustades.

Tagasivaate peegli järgi saab sõita üksnes sirgel teel. Vaadates ette kasvõi ainult ühe inimpõlve kaugusele, näeme, et eesolev tee pole enam nii sirge kui üks inimpõlv tagasi. Tulevikutrendid pole enam sellised, nagu olid need, millega me harjunud oleme ja milleks me oma sotsiaalse turvalisuse süsteemi üles ehitanud oleme. Mõelgem kasvõi meie sajandivahetuse suurprojektile – pensionireformile.

Ma olin ise tavaliselt sotsiaalreformi komisjonis kohal. Kui palju me arvutasime ja toetusime ennustustele ja minevikule, teiste riikide kogemusele ja omaenda kainele mõistusele. Aga intressideta maailma rohkemaks kui võib-olla lühiajaliseks kriisist väljumiseks me ette ei näinud. See trend, et intressid alanevad, algas tegelikult küll enne 2008. aasta kriisi ja sel ilmselt on seos arenenud maailma vananemisega ja suurenevate säästudega, mis ei leia enam häid teenimisvõimalusi. Aga 2000. aasta paiku said need trendid alles alguse. Nüüd me ei tea, kaua see kestab. Võib olla, et see on uus normaalsus. Võib olla, et ei ole.

Möödunud sajandi lõpu muutunud sündimuse tase koos globaliseerumisega on pööranud meil tööjõu pakkumise kasvutrendilt kahanemistrendile. Saavutused meditsiinis ja muutused inimeste suhtumises on aga oluliselt mõjutanud rahvastiku vanuselist ja sotsiaalset struktuuri. Tehnoloogia areng seab uusi nõudmisi haridusele. Kõik see on oluliselt muutnud töö olemust, aga ka töötaja olemust. Noored ei otsi tööturul raskes rakkes olemist ehk rakendust. Nad otsivad huvitavat elu, põnevust, pidevaid muutusi. Sõnad struktuurne tööpuudus kaovad käibelt järgmise 20 aastaga, kui pensionile lähevad minuealised. Elukestev õpe, ma arvan, lahkub igapäevasõnavarast samuti, sest igapäevaseid asju nagu elu, õhk, sünd ja surm, me ei defineeri.

Elukestev õpe asub samas kategoorias noorema põlvkonna jaoks. Meie ei ütle endale igal hommikul, et hinga. Nemad ei ütle endale igal aastal, et õpi.

Kui ühiskonna arengu baastingimused nii põhjalikult muutuvad, peavad samaväärselt muutuma ka sotsiaalse kaitstuse põhimõtted ja instrumendid.

Kas meil on täna olemas usaldusväärne ettekujutus sellest, milliseks võib kujuneda traditsioonilise sotsiaaltöö maht ja kulu 25 aasta pärast, kui me suurt midagi täna ei muuda?

Millised oleks tänasele lahendusele võimalikud alternatiivid?

Asi pole üksnes baastingimuste muutumises vaid eelkõige muutuste kiiruse suurenemises. Mida kiiremini sõita, seda kaugemale on vaja ette näha. Ja seda vähem jääb reageerimiseks aega.

Et tuleviku väljakutseteks valmis olla, on vaja visiooni, milline see tulevik tõenäoliselt võib olla. Ilmselt tuleb arvestada mitme variandiga, kuidas me tulevikku võiksime jõuda. Ja kõigi nende analüüs annab meile ainult teatud reageerimiskiirust, mitte vastust tulevikus ees ootavate situatsioonide kohta.

Kõige kriitilisemaks küsimuseks tulevikuvisiooni kujundamisel pole niisiis mitte see, milline see olema saab – nagunii me seda ei tea. Oluline on vähemasti mõista seda, kust me stardime. See ei ole viimase kahe kümnendi lõpp-punkt. See on ikka pigem järgmise kahe kümnendi alguspunkt. Kui lähtepunkt on valesti kirjeldatud ja ebaõigete koordinaatidega, siis ei vii ka kõige parem strateegia ja meeskond meid sellisesse tulevikku, nagu me tahaksime.

Vale lähtekirjelduse all mõtlen neid kõiki sotsiaaltoetusi ja seda kaitset, mida saavad ka need, kes seda tegelikult ei vaja. Mida jagatakse mitte vajadusest, vaid mõnest muust kriteeriumist lähtudes. Ebaõigete koordinaatide all seda, kui mingit probleemi lahendatakse mõne teiseks eesmärgiks mõeldud meetme abil. Näiteks kui regionaalpoliitilisi probleeme püütakse lahendada sotsiaalpoliitiliste meetmete abil.

Paraku saab sotsiaalpoliitiliste meetmete abil regionaalpoliitilisi probleeme üksnes ajutiselt leevendada (seni, kuni selleks raha jätkub), aga mitte kaotada.

Aga vale asja paremini tegemisest ei lähe olukord paremaks, vaid halvemaks. Sotsiaaltoetuste lisamisega maetakse vajalike parenduste vajadus lihtsalt maha. On teie ülesanne võidelda, et nii ei läheks.

Lisaks sotsiaalkaitse puhastamisele muude tegevusvaldkondade probleemide ülevoolust, peame siis püüdma mõista seda, kuidas muutub meie laste ja lastelaste elu ja töö meie endiga võrreldes ning looma alused neile vajalikeks teenusteks. On meil üldse mingit lootust? On, sest iga läbi mõeldud variatsioon, iga otsus, mis annab meile tulevikuks teatud tõenäoliste võimaluste puu tüve, viib meid sinnapoole, kuhu me tahame minna.

Ekstrapoleerides demograafiliste trendidega kaasnevat sotsiaalse kaitsega seotud kulutuste dünaamikat ei ole vähematki kahtlust, et vanas vaimus jätkates ei suuda me inimestele vajalikku sotsiaalset kaitstust tulevikus oodatavas mahus maksumaksja rahaga tagada.

Samas, ekstrapoleerides muutuvat majandust ja töö mõistet, näeme, et lahendused on kindlasti selles uues ajas ja kohas, selles paindlikus töö mudelis, mis meile terendab, olemas.

Vaja on lihtsalt need kaks perspektiivi kokku panna ja mõelda. Millist sotsiaalkaitset vajab kodus töötav ema, kelle perre sünnivad kolmikud või siis vanem inimene, kelle liikumisvõime on piiratud ja kes peab oma senise liikuva töö asemele leidma hubase ja tubase.

Vist taipame juba, et kolmikute ema ei vaja tegelikult töötamispiirangut läbi emapalga saamisega kaasnevate tulupiirajate. Tema ja ta lapsed võivad olla tunduvalt õnnelikumad, kui ta saab töötamist jätkata, teenida tulu, mis ei mõjuta negatiivselt tema õigusi saada emapalka. Tõenäoliselt vajaks ta õigust näiteks maksuvabalt ja paindlikult palgata õendusteenust nii neljaks tunniks päevas või hoopis ööabi. Kuidas me loome need võimalused kodustöötavale kolmikute emale, kelle pere sissetulek on näiteks kaks Eesti keskmist? Aga 4? Aga pool?

Või võtame vanemad inimesed. Ei, mitte need, kes on praegu vanad. Võtame näiteks mõne minu tütre kursusekaaslase, ehitaja, platsiinseneri, kes seisab praegu ja järgmised 20 aastat, sest tema töö meeldib talle, kõikvõimalikel ehitusplatsidel iga ilmaga ja koordineerib suurte masinate ja seadmete omavahelist suhtlust objektil? Ta on meie mõistes superharitud, normaalsete digitaalsete oskustega ja räägib kolme keelt. Ta ei tööta päevagi avalikus sektoris. 20 aasta pärast tunneb ta, et enam ei jaksa meie karges kliimas oma senist tööd teha. Tal ei ole nähtavaid vigastusi, aga tubase töö leidmine valmistab raskusi vaatamata kõrgele kvalifikatsioonile. Ta teab, mis koolitust tal oleks selle leidmiseks vaja, kuid kindlasti ei kuulu ta meile praegu instinktiivselt mõistetavasse tööotsijate kategooriasse, kellele tuleks pakkuda mingit standardümberõppekursust. Kuidas me neid inimesi aitame?

Kuidas me aitame neid, kelle teenistusleht on meie tänase terminoloogia järgi täis vaid juhutöid, lühiajalisi lepinguid paljude tööandjatega? Mis asi on tööaeg ja töökoht? Kas hüperaktiivne inimene, täna teises klassis õpetajaid piinav, kes meie keeli öeldes ei pea töökohta, võib mingis tulevikusituatsioonis olla kohutavalt väärtuslik töötaja?

Kõik need sõnad, terminid ja olukorrad, mida me täna sotsiaalvaldkonna kirjeldamiseks kasutame, on varsti selgelt sisutud või peavad omandama uue tähenduse.

Samamoodi on tervishoid, igaühe enda asi, ju osa raviteenusest. Mida edasi, seda rohkem. Kus ikkagi lõpeb tervishoid ja algab ravi? Kas ravi algab arstilkäigust? Kas tervishoiust sõltub inimese kindlustuskate? Kas kõik kindlustatud isikud peavad läbima teatud tervisekontrollid, sõeluuringud, et kaitse üldse kehtiks?

Kas kõik, keda haigekassa ravib, peale laste ja raske töövõimetusega inimeste, peaksid muuhulgas olema panustajad ravikindlustuse süsteemi? Kui nad seda ei ole, siis mil moel me suudame tagada selle, et Haigekassa oma eelarveotsuseid ja investeeringuid kavandades ei diskrimineeri mittemaksjaid gruppe?

Me teame, et muu maailm on selliseid tendentse mõõtnud ja leidnud, et parimat ravi pakutakse ikka keskealiste meeste haigustele ja naiste hädad jäävad tihti tahaplaanile kas arstide suhtumises või ka investeeringutes.

Ka väga arenenud riikides nagu Luksemburg, panin eelmisel aastal lehesabast juhuslikult tähele, on selline kallutatus olemas! Aga vanurite hädad olukorras, kus nad on Haigekassale puhas kulu? Kas sellel võib olla seos kõrvulukustava vaikusega, millega ühiskond reageerib geriaatria ja dementsuse probleemidele? Kas sedasi edasi minna on eetiline? Meie keeles nimetatakse seda raviteenuste osutamiseks sotsiaalmaksu maksjatega võrdsetel alustel soodustatud isikutele. Äkki on see tegelikult ikkagi hoopis – pole osalust, pole probleemi?

Ameerikas diagnoositakse mingit sorti spektrihäire pea igal sajandal inimesel. Paljud inimesed tarvitavad elukvaliteeti säilitavaid ravimeid. Kas nad on terved või haiged? Mis tähtsust sellel on? Kas terve ja haige eristamisel võiks olla näiteks selline teistsugune tähendus, et inimene võib olla osaajaga haiguslehel, kui ta ei saa tervet tööaega endale enam lubada? Kas haigeks jäänud lapse isa ja ema võiks olla haiguslehel poole päeva kaupa kumbki?

Ja lõpuks – kui meil on igaühele sobivaks disainitud sotsiaalpakett, siis kuidas see administreeritud saab ja ka osutatud ilma mastaabiefektis sisaldunud kulude kontrollita? Kuidas me väldime kuritarvitusi sellise süsteemi vastu, eriti kui paljude teenuste osutamisel toome sisse vabasektori? Ja sisse me ta toome, selles ma ei kahtle, sest meil on lihtsalt vaja nii individuaalset teenust nii suvalisel ajahetkel nii väikse asustatusega piirkondades, et struktuuridega toimetades me seda asja ära ei majanda. Ilmselt hakkame maksma vabasektorile. Aga kuidas? Kas sotsiaaltöötaja tohib anda 10 eurot taadile, kes naabrimemme puud kuuri viskaks? Aga pensionil õpetajale, kes kõurikule matemaatikat õpetaks? Täna ei tohi.

On kuritarvituste oht. Aga hindame riske – mis on suurem risk – memm külmas või 2 eurot naabritaadile liiga makstud?

Kes on sotsiaalkaitse osapooled ja kuidas seda finantseerida, ehk milline on ja milliseks võib kujuneda riigi, inimese ja eraettevõtluse roll sotsiaalse kindlustatuse tagamisel?

On loodusteaduse vana tõde, et stabiilsed ja jätkusuutlikumad on mitmekesisemad süsteemid. Kui sotsiaalses kindlustatuses otsida lihtsaid, mustvalgeid ja üldistatavaid lahendusi, võib ilma pikemata öelda, et nad pole väga suure tõenäosusega kuigi head.

Eesmärgiks peaks olema mitmekesine süsteem, kus tõrked ühes kohas ei tooks endaga kaasa väljapääsmatut olukorda. Seda esiteks. Teiseks loob mitmekesine süsteem tunduvalt parema võrdlusbaasi uute otsuste langetamisel.

Kriitiliseks mitmekesise süsteemi kujundamisel on kõikidele osapooltele ausate ja tegevuseks vajaliku stabiilsusega tingimuste loomine. Ma ei näe tegelikult ühtegi valdkonda, kus seda teha ei tohiks. Probleem on pigem selles, et tingitult meie maa väiksusest ei ole mitmekesise sotsiaalse kindlustatuse korralduse teke kõikjal alati võimalik, kui jääme üldistava mudeli juurde. Ainus tee on eristav mudel, individualiseeritud teenused, mis vastavad täpselt ühe inimese vajadustele.

Küsimus sellest, kuidas ja kes sotsiaalse kindlustatuse eest maksma peaks on keerulisem. On selge, et mida aeg edasi ja mida rikkamaks rahvas saab, seda rohkemate asjade eest võiks inimene ise maksta. Kasvõi üksnes seepärast, et nii tekiks enam tagasisidet.

Teiseks tagaks täiendav rahavoog sektorisse ka selle kiirema arengu ja kvaliteedi. Isegi osaline maksmine võiks tagasisidestuse osas olukorda tuntavalt muuta, vähendada kindlustatuse ületarbimist ja ka ülepakkumist. Muuta seda ratsionaalsemaks. Lisaks kõigele tuleb arvestada ka nende piirangutega, mille seab eelarve.

Muutuste kavandamisel ja tegemisel on kõige raskem lahti saada rajasõltuvusest. Sest peale ametkondliku ja inimliku inertsi ollakse alati kinni ka vanades väärtushinnangutes ja traditsioonides. Lisaks vajab ka suurema omaosaluse süsteemi toomine täiendavat individuaaldisaini neile, kellele kõrgem omaosalus tähendaks paratamatult teenustest ilmajäämist.

Meie pikaajalised võimalused sotsiaalkaitse valdkonnas ei sõltu mitte niivõrd riigieelarvest, vaid kohalikest omavalitsustest või veel täpsemalt sotsiaaltöötajatest ja nende tegevusvabadusest. Kui näiteks teede ehitamise või remondi või ka sotsiaalse infrastruktuuri olukorda on suhteliselt kerge kindlaks teha ja kavandada selle alusel vajalik tööde programm, siis sotsiaalse kaitstuse olukorda ja tegelikke probleeme saavad adekvaatselt hinnata üksnes antud omavalitsuse sotsiaaltöötajad. Teistes avaliku sektori lülides selleks vajalikku informatsiooni lihtsalt pole. Ei saagi olla, sest osa sellest informatsioonist pole arvude ega ka sõnadega täpselt kirjeldatav.

Mitte keegi peale kohaliku sotsiaaltöötaja ei tea, kuhu igal konkreetsel juhul «koer tegelikult maetud on».

Eesmärgiks peab olema ka sotsiaaltöö suurem operatiivsus, sest kaotatu tagasivõitmine on kulukam ja keerulisem. Tihti pole see enam võimalikki.

Suurem operatiivsus eeldavad enam õigusi, aga ka tunduvalt enam vastutust. Kuidas me tagame sotsiaaltoetajatele otsustusvabaduse, aga samas nende otsuste läbipaistvuse? Sotsiaalne kontroll on väga oluline, aga kuidas seejuures kaitsta isikuandmeid? 50-te söe- ja teraseühenduses polnud eriti raske kontrollida näiteks kaevuritele ELi vahenditest eraldatud majade ehitamise kulude põhjendatust – kogu küla teadis, kes oli toetust saanud ja kui sellest õiget maja välja ei tulnud, siis mindi kohe ütlema.

Tänapäeval on teenused ja toetused varjatud, isikuandmed kaitstud, kuid ometi on ja jääb kogukondlik kontroll oluliseks ja võib-olla muutub isegi veel olulisemaks, kui paljusid teenuseid osutada individualiseeritud moel ja sotsiaaltöötaja otsusega rahas või aines, avaliku või vabasektori poolt.

See kõlab täna nagu anarhia, aga teisiti me ometi oma väikeste mahtude juures süsteemi efektiivsust ja kõrget kasutegurit ei saa. Millest me loobume selles väsitavas võrrandis? Palun mitte individualiseeritud teenustest. Ma aktsepteeriks pigem süsteemis kõrgemat riski. Mõelgem korraks – riigieelarve normaalseks riskitasemeks hinnatakse kõike, mis jääb alla 2%. Keskmisena. Enamus riigi raamatupidamist on tegelikult riskivaba. Automaatne töötasu arvestussüsteem teeb tõenäoliselt 0% viga. See tähendab, et riskantsemate teenuste puhul, eriti kui need on väikesemahulised, neid saab palju ja osutab palju eri isikuid, võiks see tolerants olla vabalt ka 5% ilma, et kogu eelarve riskid isegi läheneksid 2% olulisusmäärale. Mitte et 5% varastataks ära, aga et 5% osas esineks efektiivsuspuudujääki. Me võime saada odavama, parema ja paindlikuma süsteemi, kui suudame neid riske kaaluda ja taluda.

Lihtne näide Eesti tänasest elust - kui laps saab ortopeedilised sisetallad, siis ei peaks nende soodsalt saamiseks vajalike paberite arv ühe lapse kasvamise jooksul kolmekordistuma, kusjuures ühe paberi saamiseks tuleb veel teha ka sisuliselt mõttetu visiit ortopeedi juurde, kuigi ka perearst suudab hinnata taldade jätkuvat vajalikkust. Mis on meie riskianalüüs sellisel juhtumil? Kas me tõesti arvame, et rohkem kui mingi 0,01% hüpohondrikest lapsevanemaid viitsiks oma lapsele mittevajalikke tugitaldu muretsema minna, kui soodustuse saamiseks piisaks ühest perearsti tõendist, kui tegu on korduva soetusega? Laste jalanumber vahetub 2x aastas, iga sellise lapse pärast jääb täna kahel inimesel ortopeedi juures asja pärast käimata!

Viimasel ajal räägitakse palju kodanikupalgast. See vähendaks toetustega kaasnevat bürokraatiat ja jääks ära inimväärikust riivav toetuse taotlemise protseduur.

Suhtun ettepanekusse skeptiliselt kahel põhjusel. Esiteks ei saa keeruliste protsesside juhtimissüsteemid põhimõtteliseltki olla väga lihtsad. Inimeste sotsiaalse kaitstuse probleem on keeruline probleem.

Kõigest eelöeldust näete, et mina pooldan just vastupidist – täpset igakülgset sotsiaalse toe disaini, mis vastab inimese vajadustele ja võimalustele. Kui me seda ei suuda, jääb meie süsteemi paratamatult katkestusi ja murdepunkte, kus inimene saab küll mingit teenust, aga mitte sellist, mida on temale vaja. Ta võib saada kuus kuud sinist lehte, et oodata oma meniskioperatsiooni, aga mitte seda lõikust kuus kuud varem.

Ta võib saada taksoteenust, aga mitte Uberi invataksot, vaid ainult KOV riigihankepartnerit. Ta võib saada kiirabiga haiglasse, aga mitte sealt koju läbi mingi hästitöötava mudeli. Ta võib saada rehabilitatsiooniteenust haigele lapsele, aga mitte psühholoogilist abi tema pereliikmetele. Nimekiri võib olla lõputu. Mittesobiv teenus on põhjendamatu kulu, me kõik teame sel teemal anekdoote vesta. Mul ongi soovitus – kogume kokku talgute korras kõik sellise folkloori, kus meie pakutud teenus istus nagu seal sadul ja nende andmete põhjal mõtleme, kuidas anekdootidest teha edulood.

Avaliku teenuse akadeemiline definitsioon kõlab muidugi selle jutu kontekstis pisut vastuoluliselt. Avalik teenus on teenus, mida osutatakse ühiskonnale tervikuna, aga mitte ühelegi indiviidile otseselt. Kuid laiemas vaates – endast sõltumatutel asjaoludel keerulises olukorras kodanik saab riigilt abi selleks, et tema toimetulek üle elukaare ei erineks või erineks võimalikult vähe kaaskodanike omast – vastuolu ei ole. Ärme peida end kitsaste definitsioonide taha.