/nginx/o/2016/10/28/6012605t1hb2e1.jpg)
Riigikogu õiguskomisjon on päevakorda võtnud Dmitri Dmitrijevi juhtumi, kes pärast Keskerakonna seminarilt sõiduautoga lahkumist ja liiklusõnnetuse toimumist, eitas sündmuskohale saabunud politseinikele alkoholi tarvitamist enne liiklusõnnetust, kirjutab pensionär ja endine kohtunik Valeri Lõõnik.
Selline trikk kuni nimetatud situatsiooni kriminaliseerimiseni päästab mootorsõiduki juhi kriminaalvastutusele võtmisest, sest lõpplahenduseks on ainult väärteo korras karistamine. Komisjoni eesmärk on tulevikus sellised juhtumid kriminaliseerida.
Mõni aasta tagasi redigeeriti karistusseadustikku, vähendamaks kriminaalkorras karistatuid, kuid dekriminaliseeritud kuriteo koosseisude asemele luuakse uued kuriteo koosseisud. Lähitulevikus kujuneb aktuaalseks teemaks nn roolijoodikute rangem karistamine, kelle süül toimunud liiklusõnnetusega tekitati kannatanule rasked kehavigastused või tagajärjeks oli kannatanu surm. Püüan pakkuda praktilisi meetmeid roolijoodikute toimepandud tegude ennetamiseks.
Räägime nn Dmitrijevi juhtumi näitel. Oletame, et kohtueelse menetluse käigus tunnistab kuriteos kahtlustatav juht, et pärast liiklusõnnetust ta tõesti tarvitas alkoholi ja kriminaalasi saadetakse kas kokkuleppe või üldmenetluse korras kohtusse.
Kohtuistungil ta end süüdi ei tunnista ja selgitab, et kodus oli pikki kuid aega mõelda selle liiklusõnnetuse asjaoludele ja leiab, et tegelikult tarvitas ta alkoholi enne sõidukiga sõitma hakkamist. Tekib hoopis uus olukord, sest kahtlustatava uute ütluste kohaselt on tegu kvalifitseeritav teise kuriteo koosseisu järgi.
Seega kohtusse saadetud kriminaalasi olemasolevate tõenditega ei saa realiseeruda ja saavutatud kokkuleppemenetlus on nurjunud. Kuna üldmenetluses olevat kriminaalasja enam kohtueelsele uurimisele tagastada ei saa, peab prokurör taotlema kohtult menetluse lõpetamist.
Sõiduki joobes juhtimise kuriteo koosseisu tõendab põhiliselt alkomeetri näit ja teised vajalikud tõendid. Saan aru, et tulevikus püütakse alkoholi tarvitamise fakti pärast liiklusõnnetust tuvastada eksperdi arvamuse alusel. Eksperdi arvamus on ainult üks tõenditest ja mina küll ei kujuta ette, kuidas eksperdil on võimalik 100-protsendiselt väita, et juht tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetust.
Kui ka muude kogutud tõenditega ei ole võimalik istungil kohtualuse ütlusi ümber lükata, siis kohtueelse menetleja kogutud tõendid lähevad vett vedama ja isikut ei saa isegi väärteo korras karistada. Tegelikult ei olegi tuvastatav, kas juht tarvitas alkoholi enne liiklusõnnetust või pärast liiklusõnnetust.
Kohtunikuna töötades menetlesin ma viis aastat liikluses aset leidnud kuri- ja väärtegusid. Selle aja jooksul ei laekunud ühtegi väärteo materjali, kus väärteo kirjeldusest oleks tuvastatud mootorsõiduki juht, kes tarvitas alkoholi pärast liiklusõnnetust. Milleks ajada õigusemõistmist väga keeruliseks ja raisata kohtueelse uurimise ajal uurijate tööaega ja raha.
Kohtupraktika näitab, et isegi kohtusse saadetavate II astme kuritegude kohtueelne menetlemine võtab üle kuue kuu, kuigi toimikus kogutud dokumentide hulk piirdub 40-50 lehega. Uurimisega tegelevad inspektorid kinnitavad, et töötajaid on vähe ja menetluses olevate kriminaalasjade arv on väga suur.
Komisjon peaks analüüsima politseis olemasolevaid andmeid riigikogu liikme Dmitrijevi näite varal politsei registrites olevaid fakte ja seejärel otsustama samalaadsete tegude kriminaliseerimist.
Seadustik kohustab väärteoasjades karistuse langetamist kahe kuu jooksul pärast väärteo tuvastamist. Saadud karistuse mõju süüdlasele on palju efektiivsem ja operatiivsem kui kriminaalasja menetlemisele järgnev kohtulik karistus. Väga sageli saab kriminaalasjas süüdistatav lõpliku otsuse enda kohta teada alles mitme aasta jooksul.
Minu kui endise kohtuniku arvates ei ole vaja iga uue situatsiooni tekkimisel uut kuriteo koosseisu leiutada. Väärteo korras karistamise võimalus on olemas ja sellest piisaks. Kohtupraktika näitab sedagi, et vahel on väärteo eest mõistetav karistus palju rangem kui kriminaalkuriteo eest.
Esitan veel ühe näite. Aastaid tagasi oli minu menetluses kriminaalasi veterinaarameti peaarsti asetäitja vastu, keda süüdistati altkäemaksu võtmises. Süüdistusakti lisas oli ka tunnistajate nimekiri, kuid toimikutest ei leidnud ühtegi tunnistaja ülekuulamise protokolli, küll aga tuvastasin kriminaalasjast eraldamise määruse.
Kohtu arhiivis leidsin põhikriminaalasjast eraldatud kriminaalasja ja selle kriminaalasja materjalidest oli kättesaadav ka kahtlustatavate nimekiri, kelle suhtes oli kriminaalasja menetlus lõpetatud seetõttu, et nad tunnistasid end süüdi altkäemaksu andmises või vahendamises. Nad nõustusid tasuma riigituludesse teatud summa ja selle summa tasumise puhul lõpetati nende suhtes kriminaalmenetlus avaliku huvi puudumise tõttu. Vastutasuks pidid endised kahtlustatavad kohtuistungil juba tunnistajatena andma ütlusi peaarsti asetäitja kui peamise süüdistatava vastu.
Süüdistatava kaitsja esitas kohtule taotluse prokurör taandada, sest too on kahtlustatavad suvaliselt ümber kvalifitseerinud tunnistajateks. Kohus rahuldas kaitsja taotluse prokuröri taandamiseks. Järgmisel istungil tegi uus prokurör kohtule ettepaneku kohtuniku taandada, kuid rahvakohtunikud jätsid taotluse rahuldamata.
Juhul kui kohus oleks endised kahtlustatavad kohtuistungil üle kuulanud tunnistajatena ja nad oleksid keeldunud ütluste andmistest, oleks kohus pidanud tegema ettepaneku nende suhtes kriminaalasi algatada. Seda poleks teha saanud, sest kohtueelsel uurimisel kuulati neid üle kahtlustatavatena, mitte tunnistajatena.
Mitu advokaati on mulle ütelnud, et selline menetlusviis, kus kuriteos kahtlustatav kutsutakse politseisse ülekuulamisele hoopis tunnistaja rollis, on toimunud juba aastaid. Nendel juhtumitel tunnistajana kutsutud isik on kohustatud andma ütlusi. Keeldumisel saab nende suhtes alustada kriminaalmenetlust ütlustest andmise keeldumises. Isik ei saa sel juhul kasutada ka kaitsja abi.
Mingi aeg hiljem kutsutakse sama isik ülekuulamisele juba kahtlustatavana ja ta peab kinnitama oma varem antud ütlusi. Kui ta keeldub ütlusi andmast, saab uurija koos prokuröriga varem tunnistajana antud ütlusi kasutada kui ühte teda süüstavat tõendit.
Kriminaalmenetluse seadustik annab täpse formuleeringu nii tunnistaja kui ka kahtlustatava kohta ja sellest peab lähtuma. Tunnistaja on ikkagi isik, kes on midagi näinud või kuulnud toimepandud süüteost ja kahtlustatav on isik, keda kahtlustatakse mingi süüteo toimepanemises.