Mariita Mattiisen: Eesti julgeolek ei ole kunagi olnud kindlustatud nii hästi kui täna

Mariita Mattiisen. Foto: Magnus Heinmets

Käesoleva aasta suvel, juuli alguses Varssavis toimunud NATO ajaloo ühel olulisemal tippkohtumisel, võeti muuhulgas vastu Eesti julgeoleku tagamise kontekstis märgilise tähtsusega otsus – liitlasvägede püsiv kohalolek Baltikumis ja Poolas. Eestis hakkavad liitlased täpsemalt asetsema valdavalt Tapa sõjaväelinnakus, kirjutab Eesti NATO ühingu projektijuht Mariita Mattiisen.

Varssavi tippkohtumise otsusega sai Eestis paiknevate liitlasvägede raamriigiks Suurbritannia, Lätis Kanada, Leedus Saksamaa ja Poolas USA. Lisaks brittidele panustavad Eestis ka Taani ja Prantsusmaa liitlasväed.

Värskelt avaldatud info põhjal on britid lubanud Eestisse paigutada 800 sõdurit koos tankide, taktikaliste droonide ja jalaväe lahingumasinatega. Tõenäoliselt saabuvad siia Challenger 2 tüüpi tankid, mis on tänasel päeval ühed raskemad. Droonid on ennekõike õhuluure- ja vaatlusvahendid. Vägede kohaloleku eesmärgiks on näidata, et NATO täidab oma lubadust ning toob siia reaalselt arvestatava lahingvalmidusega üksuse, mis oma olemuselt on kaitsva iseloomuga, kuid valmis vajadusel ka tegutsema.

Lisaväed peaksid Eestisse jõudma kevadeks ning kaasa tegema ka traditsioonilise kevadise õppuse «Kevadtorm». Lisaks hakkavad toimuma regulaarsed NATO ühisõppused ning ka teised Eesti Kaitseväe õppused, kuhu liitlasi kaasatakse.

Briti pataljoni Eestisse tulekul on üks ja ainus eesmärk – paigutada NATO kirdeserva heidutuse eesmärgil usutavas koguses lisajõude vastuseks Venemaa järjest agressiivsemale käitumisele. Siinkohal tuleb aru saada, et NATO on kaitseallianss ning tegutseb üksnes vastukäiguna oma liikmesriikide julgeoleku ja turvalisuse kaitseks.

Võttes arvesse Venemaa agressiooni 2008. aastal Gruusias, 2014. aastal Ukrainas ning juba pea iganädalasi provokatiivseid käitumisi Läänemerel, oma läänenaabrite piiride vahetus läheduses ja õhuruumi rikkumiste näol ka teisel pool piiri, ei saa kuidagi õigeks pidada Venemaa väidet, et NATO sõjalise survestamise kohta Venemaa aadressil. Paratamatult tuleb leppida olukorraga, mida mõneti on nimetatud ka uueks külmaks sõjaks, mille on selgelt tekitatud Venemaa.

Venemaa mõttemaailma võiks iseloomustada anekdootliku näitega, kus venelased häkkisid sisse NATO süsteemidesse, et leida plaanid Venemaa hävitamiseks. Kuna otsingud vilja ei kandnud, siis tehti kiire järeldus, et ju on need väga hästi ära peidetud.

NATOt nähakse tõsimeeli suure vaenlase ja ohuallikana, mis on kirja pandud ka Venemaa riikliku poliitika alusdokumentidesse, mistõttu ei ole sellises mõttekäigus midagi imestada. Vastavat narratiivi paistab järgivat ka ühiskond, kes hiljuti kehtestatud kriisiolukorra toidunormides võttis marginaalselt sõna vaid nende koguste osas, tekitamata diskussiooni teemal, milleks oleks vaja sõtta üldse minna.

Ehkki Venemaa paistab nii mõnetigi valmistuvat sõjaks, on oluline mõista, et NATO eesmärgiks on ennekõike sõjalise konflikti ära hoidmine. Kuna Venemaa mõistab, mida tähendab jõud, on usutav heidutus antud hetkel paralleelselt koos dialoogiga selleks ainuke variant. Sõjaline heidutus ei ole mõeldud dialoogi välistamiseks, vaid pigem selle võimaldamiseks.

Kohatu oleks siinkohal arvata, et NATO lisavägede paigutamine Baltikumi ja Poola oleks mingilgi viisil Venemaa suhtes agressiivne ja sõda õhutav. Vaadates tagasi Euroopa lähiajaloole, oleme viimased aastakümned elanud isegi mõnevõrra üllatuslikult rahulikult. Kahjuks kipub ajalugu aga end tihti kordama. Selleks, et vältida olukorda, kus võiks tekkida reaalne sõjaline konflikt, on äärmiselt oluline, et NATO vägede kohalolek Ida-Euroopas oleks piisavalt tugev ning täidaks heidutuse eesmärke.

Tulenevalt Venemaa käitumisest, tuleb meil kui kodanikel leppida nn uue reaalsusega ning faktiga, et lisaväed tulevad siia meie jaoks ning määramatuks ajaks eesmärgiga aidata Eestit kui võrdset NATO liitlast vajadusel agressori eest kaitsta. Kuid ennekõike ikkagi selleks, et rahu säilitada ning olemasolevaid pingeid maandada. Eesti julgeolek ei ole kunagi olnud kindlustatud nii hästi kui täna, kuid ükski asi ei teki ega püsi iseenesest, mistõttu tuleb meie julgeoleku huvides ka edaspidi tegutseda.